Kommentaar

Inga Raitar | Rail Balticu kadunud otsuse jälil (47)

Inga Raitar, parteitu kirjanik ja kirjastaja, 14. oktoober 2016, 17:38
 
Mägral oli maja, nagu vaja. Kuid siis nägi Kährik, et läbi Mägra õue võiks teha tee. Kirjutas visiooni, milles nii Mägra kui ka tema naabrite Jänese ja Põdra maja hoove läbis tema euroopalik taristu. Mägra, Jänese ja Põdra värava taha ilmusidki kohe mõõtelattidega tüübid ja kukkusid Kähriku unistuste tee jaoks eraldatavaid maatükke mõõtma. Mägra protestile tuli kiire vastus: planeerime siis teisiti, lõikame tagaaia asemel hoopis viljapuuaia läbi. Kui Mäger küsis, miks talle Kähriku teed vaja peaks olema, sai ta vastuseks: “Kas sa tõesti soovid olla teistest eraldatud soosaar?” Kuskil peab olema mingi otsus, mis lubab Kährikul tema õue oma majaplaanidega lõhkuda, arvas Mäger. Kes saab teha otsuse tema hoovi ja maja kohta?

Kas unistus on otsus?

“Läbirääkimised Rail Balticu trassikoridori maade omandamise ja maakorralduse läbiviimiseks peaksid algama juba 2016. aasta sügisel," teatas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi anonüümne kantseliitpressiteade, mis teeb paljud koduomanikud valvsaks – kuskil kohe algab reaalne töö.

Kui tahan ehitada endale maja, pean kõigepealt saama ehitusloa, siis võin hakata projekteerima ja plaanima. Sama peaks ju kehtima ka riigi kohta. Võtmeküsimus on, kes andis ehitusloa ja mis dokumendi alusel. Mitte see, kas mulle see värk meeldib või miks ei meeldi. Kõige olulisem on teada, kes otsustab ja seega ka vastutab meid ja meie riiki järgnevate inimpõlvede jooksul mõjutava objekti eest. Niisiis asusin Indiana Jonesi kombel seda otsust “jälitama”.

Rail Balticu algus jääb 1994. aastasse, kui see pandi kirja Läänemeremaade ühisprojektis „VASAB 2010“ (Vision and Stategies Around the Baltic Sea 2010), kus on kirjas: “Eesti lähenemisega ELile tõuseb lõunasuunalise transpordiühenduse parandamise tähtsus. Koostöös Soome, Läti, Leedu ja Poolaga peab Eesti välja arendama kiiret reisirongiühendust võimaldava raudtee Rail Baltica.” VASAB on siiski suunav, esimene siduv otsus on 1999. aastal üleriigilise planeeringu "Eesti 2010" kehtestamine Mart Laari valitsuses. Selles on trassi Tartu–Valga rekonstrueerimine, aga ka Tallinna–Helsingi tunnel. Aga olgu, me kõik võime toredaid visioone kirjutada. Ehituse aluseks ei piisa vaid visioonist, et mulle meeldiks teha oma maja sinu õue.

Millegipärast ei sobinud kellelegi algvisioon ja uus uuring telliti ettevõttelt nimega AECOM, mille (mitte kuigi veenvaid) numbreid Rail Balticu eestkõnelejaid nüüd järjekindlalt ette kannavad. Sisuliste argumentidega pole keegi kõrgetest kabinettidest vaevunud inimeste ette astuma, riigipoolne teavitus on piirdunud loosungite loopimise ja näpuviibutusega.

Kabinetivaikuses sündinud

Eri arengukavades toodud eesmärgid on eelkõige soovunelmad, mis ei kvalifitseeru otsustena. Facebookis jagatud üleskutses osaleda selle puuduoleva otsuse otsingutes jõudis minuni niidiots, mis kõlas: “Rail Balticu arendamiseks on antud suunised valitsuskabineti 22.09.2011 otsusega, 10.11.2011 allkirjastatud Eesti, Läti ja Leedu peaministri ühisdeklaratsiooni ning Balti riikide transpordi eest vastutavate ministrite 7.12.2011 kokkuleppega."

Kahjuks ei õnnestunud neid dokumente leida Riigi Teatajast ega kabinetiotsust riigikantselei veebilehelt. Seega lootsin päästvale e-riigi rakendusele ja saatsin teabenõude. Lõpuks tuli kolmest postkastist läbi käinud “vastus”, millel manustena ripuvad kaks vaid ingliskeelset dokumenti: peaministrite ühisdeklaratsioon Andrus Ansipi allkirjaga ja transpordiministrite kokkulepe Juhan Partsi allkirjaga.

“Eelmise vastuse manusena saadetud dokumendid olid vastuseks Teie teabenõudele konkreetsete dokumentidega tutvumiseks,” varjuvad ametnikud kaitsva kantseliidi taha, kui värskendan küsimust: “Kas nende kahe otsusega kinnitab Eesti Vabariik mulle kui kodanikule, et tegu on Eestile siduvate otsustega RB küsimuses?” Muide valitsuskabineti 22.09.2011 otsuse osas palutakse teabenõude esitajal pöörduda riigikantselei poole, viitamata kuidas, kui ta juba on esitanud ametliku teabenõude. Sellega veeretatakse kolmanda dokumendi leidmine järgmisesse koridori, kust muide pole vastust ehk sedasama valitsuskabineti kinnist otsust tulnud tänaseni.

Samal nädalal jõuab meediasse uudis – Juhan Parts, üks kahest meie jaoks väidetavalt siduva dokumendi allkirjastajast, saab tõenäoliselt Euroopa Kontrollikotta ehk kohale, mis tagab eluaegse mugava majandusliku kindlustatuse. Dokumentidele tuginedes teine otsustaja Rail Balticu juures, Andrus Ansip, on juba Euroopas hästimakstud heaolukohal.

Mu ebamugav teabenõue rändleb riigiametnike kabinettides ja seda visatakse kirjade järgi otsustades üksteisele nagu kuuma kartulit. Lõpuks saabub kauaoodatud kinnitus – on leitud dokument, mis kabinetiasukate arvates seadustab Rail Balticu rajamise Eestisse. Ja see vastus on ehmatav. “Kohtustus RB ehitamiseks Eesti territooriumile on Euroopa Komisjoni ees võetud CEF (Connecting Europe Facility) 2015. aasta rahastamisvooru (CEF I) esitatud taotluse alusel toetuslepingu (Grant Agreement, GA) sõlmimisega. CEF I taotluse esitamine otsustati 02.02.2015 Vabariigi Valitsuse kabinetiistungil, CEF I GA allkirjastas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsler 11.11.2015,” kirjutab mulle Kristjan Kaunissaare, Rail Balticu ametlik riiklik eestkõneleja.

Ehk otsus meie kõigi, meie laste ja lastelaste tuleviku üle on sündinud kinnises kabinetis! Otsuse tegi Taavi Rõivase esimene, nii-öelda hädaabivalitsus. Otsus siduda meid Rail Balticu ehitusega praegust trassikoridori kasutades sündis napilt kaks kuud enne riigikogu ja valitsuse vahetust, vaikselt valimismöllu kattevarjus. Riigi sidus aastakümnetepikkuste miljarditesse eurodesse ulatuvate kohustustega poolanonüümne ametnik. Seega kui midagi peaks selle raudteega viltu minema, kas siis ministeeriumi kantsler võtab vastutuse meie kõigi ees?

Kuidas tuua otsustamine rahvale?

Kas me nüüd ikka teame, milline otsus kohustab meid ehitama just sellist Rail Balticut, nagu lobistid praegu ainuõigena kujutavad? Loomulikult, kui oled juba majalaenu võtnud, ei tohi sa selle eest ehitada midagi muud kui maja, see on selge. Aga kas kohustus Euroopa ees võeti ikka selle maa seaduslike omanike poolt? Tuleb välja, et tegelikult lõplikku, meie kõigi jaoks Eesti riigi kodanikena siduvat põhiseaduslikku otsust ei ole. See saab olla maa omaniku nõusolekul antud ehitusluba. Ei Taavi Rõivas ega tema ministrid või nende kantslerid pole Eestimaa omanikud.

On olemas otsus teha ühine projekt ja planeeringud. Kui selgub, et me kõik räägime trassikoridoridest ja rahajagamistest, aga mitte keegi pole otsustanud selle protsessi toimumist, siis ju tuleb esitada avalik küsimus kogu rahva ehk riigi omaniku nimel! Mitte seista ja vaadata, kuidas jämedad traagelniidid kõikjal hargnevad, aga ometi teevad kõik näo, et kuninga rüü on õmmeldud kõigi euronõuete kohaselt.

Sel nädalal peeti Kumus konverents Rail Balticu ärilise eesmärgi selgitamiseks. Seal ütles professor Erik Terk, et Eestis on kaks eraldikulgevat reaalsustunnelit, nagu praegu on Rail Balticu projektis kaks eri trassikoridori. Ühes reaalsustunnelis kihutavad noored lipsudega poisid, kes ütlevad, et RB on Eesti majandusarengu vedur. Teises on oma kodu ja maa tuleviku pärast muret tundvad tavakodanikud, kellele näib, et kohe-kohe võetakse neilt küsimata kaela miljarditesse ulatuvad kohustused.

Küsimus on, mida me selle teadmisega edasi teeme.

47 KOMMENTAARI

p
Peedu 29. detsember 2016, 15:02
See kodanik Raitar pole vist viitsinud küll ühtegi Rail Balticaga seotud artiklit ega dokumenti läbi lugeda.
Millistest miljardilistest kohustus...
(loe edasi)
p
Peedu 28. detsember 2016, 15:01
Ei teadnudki, et proua Raitar on transpordispetsialist ja logistikaguru.
Loe kõiki (47)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee