Arvamus

Mikser: reformierakondlaste ridades on üha enam Rõivasega rahulolematuid (53)

Toimetas Piret Pappel, 13. oktoober 2016 09:55
Sven Mikser ja Taavi RõivasFoto: MARI LUUD
Reformierakondlaste ridades on üha enam Rõivasega rahulolematuid ja esimest korda viimase paarikümne aasta jooksul ei suuda Reformierakond enam Eesti poliitilist agendat kontrollida, kirjutab riigikogulane Sven Mikser oma Facebooki seinal.

Keskerakonna eilse topeltpressikonverentsi kõige tähelepanuväärsem ütelus pärineb Jüri Rataselt, kes kinnitas, et mõjukas osa Reformierakonna juhtkonnast otsivat juba pikemat aega kontakti Keskerakonnaga, kompamaks ühise valitsuskoalitsiooni loomise võimalikkust. Ratase kandideerimisotsuse valguses jäi piisava tähelepanuta selle lause teine pool: ühisvalitsuse loomisest kõneldavat alles pärast seda, kui mõlemad osapooled on välja vahetanud oma senise liidri.

Samal teemal

Jätan hetkeks kõrvale selle, kui palju on Ratase jutus fakte ja kui palju soovmõtlemist. Igal juhul on selles jutus loogikat, sest praeguses dünaamilises sisepoliitilises olukorras ei taha keegi maha magada ühtegi potentsiaalselt avanevat võimalust. Tavatu oleks aga see, kui kaks suurimat parlamendierakonda peaksid võimukonsultatsioone oma formaalsete esimeeste selja taga, võttes lähte-eelduseks seesmise võimuvahetuse. Ent seegi oleks ootamatu vaid esmapilgul.

Keskerakonna liidrivahetuse protsess on juba alanud ja jõuab 5. novembril kõigi eelduste kohaselt loomuliku lõpuni. Rahulolematuse kasvu ja Savisaare lojalistide arvu järkjärgulist kahanemist on igaüks saanud reaalajas jälgida. Reformierakonna sisepingete kuhjumist on seni saanud hinnata eelkõige kaudsete tõendite põhjal. Aga rahulolematust Rõivasega reformierakondlaste ridades ei ole täna enam võimalik eitada. Lisaks mitmete üksikliikmete rahuldamata võimuambitsioonidele on sellel rahulolematusel ka üks objektiivsem põhjus: esimest korda viimase pea kahekümne aasta jooksul on Reformierakond minetanud võime suunata ja kontrollida Eesti poliitilist agendat. See aga ei tulene niivõrd ülejäänud poliitmaastiku orkestreeritud vastutegevusest senisele hegemoonile, vaid asjaolust, et Reformierakond (ja seeläbi kogu valitsus) on tugevasti alajuhitud. Juhtimine näib üha enam toimuvat põhimõttel "kick the can down the road". Probleeme ei lahendata, neid lüüakse varbaga teed mööda edasi, kõnnitakse järele ja lüüakse uuesti, lootes, et olukord lõpuks ennast kuidagi ise ära lahendab.

Avalikkusele ja konkurentidele sai see juhtimisprobleem eriti ilmseks lõppenud presidendivalimiste käigus. Võib liialdamata öelda, et kunagi varem Eesti poliitika lähiajaloos ei ole nii suurt võiduseisu nii täielikult maha mängitud. Ja asi ei ole isegi selles, et Siim Kallasest või Marina Kaljurannast ei saanud presidenti. Nagu öeldakse, "it's not just about winning or losing, it's about how you play the game".

Isegi kui Reformierakonnal puudus võimalus neid valimisi võita, olnuks neil ometi mitmeid võimalusi tüürida asi vastuvõetava lõpptulemuseni iseennast tarbetult vigastamata. Kirjeldan siin kahte neist.

Ühe võimalusena võinuks peaminister oma erakonnakaaslastele öelda umbes nii: ma mõistan teie ambitsioone, aga valitsuse stabiilsuse huvides ei saa Reformierakond sel korral presidenditooli suunas pürgida. Eesti parlamentaarses demokraatias on Stenbocki maja ja valitsuskoalitsiooni tervis meile olulisemad. Meie ülesanne on olla selles protsessis eelkõige facilitator, see, kes julgustab ülejäänud osapooli leidma ühiskandidaati ning jälgib ise vaid seda, et too kandidaat ei oleks meie seisukohalt täiesti vastuvõetamatu.

Ei saa öelda, et peaministrile poleks nõu antud just niimoodi talitada. Sarnast nõu andis kasvõi erakonna eelmine esimees Andrus Ansip. Paraku ei võtnud Rõivas teda kuulda. Võimalik, et ta arvas end ise paremini teadvat, ent võib ka olla, et tal polnud lihtsalt piisavalt jõudu, et kandideerida soovijate ambitsioone erakonna kui terviku huvides ohjata.

Peaministril oli veel üks võimalus püüda protsess oma kontrolli alla saada. Selleks olnuks vaja koondada erakond piisavalt vara ühise kandidaadi taha ja lõpetada rivaalitsevate tiibade hävitustöö. Veel kevadel oleks see olnud igati võimalik. Piisanuks vaid sellest, et öelda välisminister Kaljurannale umbes sedasi: saa aru, Marina, ma toetan sind, aga kui Siim tahab kandideerida, siis peab ta seda saama. Sa ei ole veel erakonna liigegi. Astu parteisse, kandideeri riigikogu valimistel, kogu erakonnasisest kapitali ja siis tuleb viie aasta pärast sinu kord. Siim on siiski erakonna looja. Kui Ernesaks elab ja tahab laulupeo lõpul "Mu isamaad" ise juhatada, siis peab ta seda saama, isegi kui keegi teine usub, et on objektiivselt paremas vormis.

Muidugi ei taganuks ka ühe kandidaadi taha koondumine reformistidele presidendivalimistel võitu, aga vähemalt oleks ära hoitud näotu sisetüli ja näidatud väljapoole, et protsessi juhitakse.

Nagu alguses öeldud, ei tea ma, kas Ratase poolt vihjatud kontaktid Keskerakonna ja Reformierakonna printside-printsesside vahel on tegelikkuses aset leidnud. Ma ei tea täna sedagi, kas rahulolematuse tase Reformierakonna sees on piisav, et Rõivase tooli tõepoolest kõigutada. Istuva peaministri väljavahetamine omade poolt on oluliselt keerulisem ja riskantsem, kui liidrivahetus mõnes teises erakonnas. Aga ei saa salata, et Ratase vihjatud konstruktsioonis on oma poliitiline loogika ja seetõttu tasub kahe suure erakonna võimalikku lähenemise osas silmad-lõrvad lahti hoida

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee