Kommentaar

Vitali Belobrovtsev | Kas saame eurooplasteks või jääme eestlasteks (37)

Vitali Belobrovtsev, Tallinna ülikooli õppejõud, 12. oktoober 2016, 17:55
Foto: TEET MALSROOS
Mart Helme on jäänud riigi õõnestamise tehnoloogiatele jalgu. Kui ma kuulasin raadiokuulajate arvamusi, kuidas muukeelsed eestimaalased (endised muulased, migrandid, okupandid ja nende pojad-tütred) ennast Eestis tunnevad, siis üks tark mees vastas, et mis neil viga siin olla – elavad meie arvel. 

 

Kes kelle arvel elab?

 

Kahju, et ma ei tea, kus see arve on. Aga niimoodi arvajatele ja Helme kaasvõitlejatele tahaks lihtsalt meelde tuletada, et pole vaja ei 5000 ega 500 hästi või halvasti organiseeritud ja treenitud võitlejat. Piisab sellest, kui ühel halval päeval need eestlaste arvel elavad Ida-Virumaa venelastest energeetikud ei tule tööle. Kujundlikult väljendades jäävad nende toitjad ilma  mitte ainult elektrist, vaid ka kõigist tsivilisatsiooni hüvedest.

 

Ning kui tõsiselt rääkida, siis neid ei ole võimalik optimeerida, nagu meil on mõnes jõustruktuuris kombeks. Ja sellised kampaaniad – ajalehte “juhuslikult” sattunud poolsalajane mõneleheküljeline Ilmar Raagi 60 000 idavirumaalasest koosneva viienda kolonni avastus; artikkel sellest, et meil võtab maad vaikne suurvene šovinism; juba mainitud raadiosaade – ei aita jõuda asjas selgusele. Vastupidi.

 

Helme avaldus oli enne presidendivalimisi räige võte ja kramplik pingutus allkirju kokku saada, sest ärritatud venelaste pahameel oli garanteeritud. Huvitaval kombel on nii siseministeerium kui ka kaitsepolitsei avalikult teatanud, et neil pole nende 5000 võitlejate kohta õrna aimugi. Ja siin on kolm võimalust.

 

Esiteks, mõlemad asutused töötavad hullemast hullemini – 5000 võitlejat treenivad nende nina all, on hästi organiseeritud, aga organid teevad näo, et neile pole see teada. Teiseks,  põrandaalusest venemeelsest polgust vastava institutsiooni mitteteavitamine on ülimalt halvalõhnaline. Kas Helme on siis halb kodanik, kes varjab riigi sisekaitse vaatevinklist lähtudes olulist, kui mitte surmavat infot? Kolmandaks, kui Helme räägib, et teab, aga tegelikult midagi sellist ei eksisteeri, siis see peaks sarnanema vaenuõhutamisega.

 

Te muidugi küsite – aga pronksiöö märatsejad? Kuna ma pole avalikku ja sügavat analüüsi nende sündmuste kohta eesti keeles näinud (võib-olla on see olemas), siis soovitan tungivalt  tähelepanulikult lugeda Kesk-Euroopa ülikooli professori Aleksander Astrovi raamatut "Самочинное сообщество. Политика меньшинств или малая политика?" („Isetekkeline kogukond. Vähemuste poliitika või väike poliitika?“ – toim.).

 

Võib ainult lisada, et märatsejad, keda võis takseerida iga vaatleja, ei saanud olla ettevalmistatud, organiseeritud kolonn, isegi mitte esimene või neljas, rääkimata viiendast. See sündmus koosnes mitmest vaatusest ning alles viimases tuli areenile mass, kes esialgu ei teadnudki, kuhu minna ja mida lõhkuda.

 

Nullvariant ja vene koolid

 

Tegelikult on see kolonni küsimus väga komplitseeritud ja õigus on neil, kes kalduvad arvama, et on juba hilja, sest pinnas viienda kolonni tekkeks on ette valmistatud. Aga pinnast saab ka kultiveerida. Ja selleks on vaja teha vähemalt kaks otsustavat sammu. Kui juba nii tark ja ettevaatlik analüütik kui Juhan Kivirähk räägib, et oleks vaja sisse seada kodakondsuse nullvariant, siis tuleb seda juba kiiremas korras teha. Ning teine samm – ja siin polegi vaja midagi teha – on jätta rahule vene koolid.

Pole mõtet karta, et venkude hordid kahmavad endale seda ihaldatud kodakondsust. Aga  rahulikumalt saab magada küll. Need, kes on asjaga sügavuti kursis, saavad aru, et vene kool tõmbub aegamööda tasapisi kokku, ja kui taevas tuleb appi ning meie suhted Venemaaga normaliseeruvad, on meil näiteks prantsuse, saksa ja vene koolid, mida hea meelega toetavad vastavad suursaatkonnad.

 

Ja kui valitsus suudab selgitada eestlastele, et pole vaja igal sammul demonstreerida, kes on majas peremees, ning märkab tõesti venelast ja võtab vaevaks rääkida temaga ilma “õigetest venelastest” vahendajateta, siis võib öelda, et me tegime kõik meist oleneva.

 

Normaalsed venelased teavad, kes on peremees ja ei pretendeeri sellele kohale. Aga kui sulle pidevalt surutakse nina alla kurikas ja teatatakse oma alaväärsuskompleksi välja elades, et sina ei mängi meie õues, siis on ju füüsikaseadus, et tegu sünnitab vastuteo.

 

Valitsus koosneb parteiinimestest (kardan, et meil on varsti kogu võim broileriaadi käes), aga nad lähtuvad ju kõigepealt iseenda, siis partei ja võib-olla viimases plaanis riigi huvidest. Just sellepärast ei saa võimuladvik minu pakutud sammudega hakkama. Seda enam, et parteides on kahjuks piisavalt virtuaalkurikaga vehkijaid. Ei saa olla natukene rase, me kas ehitame demokraatliku euroopaliku riigi või teeme Eesti ainult eestlaste jaoks. Kaldun arvama, et kas saame eurooplasteks või jääme eestlasteks. Aga kolmanda tee otsijaid ma saadaks Venemaale õppima, seal on selliseid tarku teoreetikuid ja kogenud praktikuid päris palju.

 

Ühesõnaga, niikaua kui kohalikud venelased jäävad riigile objektiks ja ei muutu subjektiks (meie anname neile midagi, aga nemad ikka mölisevad!), jäämegi elama püssirohutünni otsas. Mõnele see meeldib, mõnele on isegi kasulik. Aga ma ei usu, et see oleks enamiku unistus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee