Eesti uudised

Homme saab Eesti kolmandal katsel uue presidendi: kes on raevus, kes ohkab kergendatult (149)

Toimetas Gerly Mägi, 2. oktoober 2016, 14:13
Liia Hänni, Kristiina OjulandFoto: Arno Saar/Teet Malsroos
Kolmandal oktoobril kolmas katse – riigikogu hääletamisest sõltub, kas Eesti presidendiks saab Kersti Kaljulaid. Vaid mõni päev tagasi teatati, et Kaljulaidil on koos ligi 90 riigikogulase toetusallkiri. Seega suuri üllatusi ilmselt ei näe. Kui mõned ohkavad pärast lõputuna näivat kadalippu kergendatult, siis teistel on homse eel hari punane.

Põhiseaduse assamblee liige ja endine riigikogulane Liia Hänni pahandab Facebookis, et riigkogus ühise kandidaadini juba varem ei jõutud, kuid tõdeb, et tähtis on siiski lõpptulemus. 

Samal teemal

"Ühise laua taha oleks riigikogu fraktsioonidel olnud põhjust koguneda juba varasuvel, siis oleksime pääsenud sellest piinlikust ja häirivast olukorrast, mida nüüd pidime kogema. Aga – lõpp hea, kõik hea."

Lisaks annab naine vastuse küsimusele: kas selline ühe kandidaadi üles seadmine vastab üldse demokraatlik ja seadusekohane. "Põhiseaduses sätestatud presidendi valimise künnis – kaks kolmandikku riigikogu koosseisust, nõuab riigikogus esindatud erakondade laiapõhjalist konsensust. Nagu me äsja võisime veenduda, on alternatiivsete kandidaatide vahel hääletamisest konsensuse leidmiseks vähe abi. Selle asemel oli rahvaesindajatel vaja istuda ühise laua taha ja omavahel rääkida. Ainult nii saab selguda kandidaat, kellel presidendiks saamiseks vajalik toetus. Hääletamine on sisuliselt otsuse legitimiseerimine."

Kristiina Ojuland on aga samal ajal ärritatud, et riigikogulastele jäi kahe nädala asemel aega vaid loetud päevad. Otsusega oli tema arvates liigselt rutatud lihtsalt selleks, et päästa riigikogu maine. 

Ojulandi pöördumine täispikkuses:

Sada riigikogu saadikut on esmaspäev silmitsi oma südametunnistusega. On kaks valikut. Kas jääda ustavaks põhiseaduslikule korrale ja hääletada oma vaba tahte ja tõekspidamise kohaselt või siis määrata kiirustades läbisurutud kandidaat Eesti Vabariigi presidendiks järgmiseks viieks aastaks. Vanematekogu liikmete antud teleintervjuudest jääb kumama ebakindlus, piinlikkus ja vale. Isegi Reformierakonna fraktsiooni juht ei olnud peale 90 allkirja üleandmist kindel, et kandidaat vajalikud 68 häält kätte saab. Ega kandidaat isegi oma intervjuudes selles kindel ei ole. Ja on ka põhjust ebakindluseks – esmaspäeval langetatav otsus jääb riigikogu liikmete südamele kogu nende eluajaks.

Küsimus ei ole ju selles, kas Kaljulaid on hea või halb kandidaat. See on maailmavaate asi. Probleem on selles, et riigikogu liikmetele ei antud seadusega ettenähtud võimalust otsida kandidaati kahe nädala jooksul. Kandidaat tehti vanematekogu poolt teatavaks kahe päeva jooksul ja parlamendisaadikud pandi lihtsalt valiku ette: kas võtate või jätate. Olukorras, kus presidendivalimised olid juba äpardunud nii riigikogus kui ka valijameeste kogus, valitses mõistagi väga suur surve leida kompromisskandidaat. Sellega taheti päästa riigikogu au ja maine, kuid tegelikult astuti veelgi suuremasse ämbrisse. Riigikogu maine sai kahju eeskätt tema oma liikmete allasurumise kaudu. Toompea koridorides kirjeldavad kümned saadikud omi katseid vastu hakata vanematekogu väljapressimisele ja sunniviisilisele allkirjade kogumisele. Kuid selle võitluse tulemusena suutsid vaid vähesed inimesed säilitada oma sõltumatuse. Nemad saavad ka tulevikus omale peeglist otsa vaadates tunda, et ei läinud vastuollu oma südametunnistuse vabaduse kui ühe demokraatia alustalaga.

Kuid tulgem lossist tänavale ja vaadakem, kuidas Kersti Kaljulaid vastab kodanike ootustele presidendi suhtes. See, et rahvas teda ei tunne, on kahtlemata üks ärritav asjaolu. Mõne päeva jooksul on siiski välja tulnud olulisi Kaljulaidi seisukohti, mis on teravas vastuolus rahva enamuse tahtega. Kaljulaid on tulihingeline massiimmigratsiooni pooldaja. Me teame väga hästi, et üle 80% eestimaalastest on selle vastu. Siit ka esimene põhimõtteline konfliktikoht juhuks, kui Kaljulaidist peaks saama president. Teine põhimõtteline küsimus puudutab rahvusriike ja nende õigust ise otsustada oma asjade üle. Euroopa Liidu liikmesriikide multikultistamine ei ole meile, eestimaalastele, vastuvõetav. Kui tulevane riigipea hakkab seda suruma, siis julgen ennustada, et BREXITILE järgneb EST EXIT ehk ka Eesti võib rahva nõudmisel sellest liidust lahkuda.

Mida teha? Üks Riigikogu liige ütles mulle vastuseks, et parem varblane peos kui tuvi katusel. Huvitav võrdlus, kui sõna sõnalt võtta. Tõepoolest, kellegi peos olev varblane on muidugi kindlam ja ohutum kui tuvi, kes mõtleb ise ja on vaba.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee