Maailm

Kõrge tunnustus: Vene inimõiguslane saab alternatiivse Nobeli auhinna (2)

Marika Villa, 30. september 2016, 04:00
KÕRGE TUNNUSTUS: Vene inimõiguslane Svetlana Gannuškina pälvis tänavu Õige Eluviisi auhinna, mida rahvasuus kutsutakse alternatiivseks Nobeli auhinnaks.Foto: AFP / Scanpix
Rahvasuus alternatiivseks Nobeli auhinnaks kutsutav preemia on tegelikult tunnustus õigele eluviisile. Selle väljateenimiseks peab omama kõrgeid moraalseid väärtusi, julgust neid teostada ja nende järgi elada või abistama õiguseta jäetuid ning rõhutuid. Nelja tänavuse preemiasaaja seas on ka tuntud Vene inimõiguslane Svetlana Gannuškina.

Nõukogude ajal töötas Svetlana Gannuškina Moskva ajalooarhiivi instituudis dotsendina ja ühiskondlikus tegevuses silma ei paistnud. Seda instituuti juhtis varem eestlastelegi hästi tuntud Juri Afanasjev.

Gannuškina tundis vajadust sekkuda aktiivsemalt ühiskonnaellu 1980ndate lõpus, kui õhus oli tunda lähenevat pööret ja ilmnesid ka esimesed märgid sundümberasujate ning pagulaste õigusteta olukorrast Venemaal. Varsti lisandusid juba tõsised inimõiguste rikkumised Kaukaasias ja Kesk-Aasias.

Matemaatikust juristiks

Gannuškina kuulus kodanike kaasamise komitee loojate hulka. Koos Afanasjeviga kutsuti 1991. aastal ellu õiguskaitse keskus Memoriaal, mille raames rajati võrgustik Migratsioon ja Õigus. Viimati nimetatud organisatsioonid kuuluvad ÜRO pagulaste ülemvoliniku juhtimise alla, mis omakorda on tekitanud tänasel enesekesksel ja suletud Venemaal palju kriitikat. Seetõttu tunnistati Gannuškina juhitav kodanike kaasamise komitee tänavu välisagendiks ehk teisisõnu poliitiliseks organi-satsiooniks, mida rahastatakse välismaalt.

Kes Svetlana Gannuškinat teavad ja tema laia tegevusvälja tunnevad, on alati imestanud, kuidas elukutselisest matemaatikust on aastate jooksul saanud kõrge kvalifikatsiooniga jurist, kes on võitnud hulga kohtuprotsesse.

Venemaa kümnetes piirkondades toimiv juriidiline võrgustik Migratsioon ja Õigus, kus pagulastele jagatakse tasuta nõu, on võitnud sadu migrante kaitsvaid kohtuasju mitmes kohtus, kaasa arvatud Inimõiguste Kohtus Strasbourgis ja Euroopa kohtus Luksemburgis.

Kõrvaline vaatleja ei pruugi teadagi, kui tõsine on Venemaal sisserännuprobleem ja migrantide olukord. Gannuškina ainsal kohtumisel president Vladimir Putiniga oli viimane defineerinud ideaalset migranti: väljanägemiselt slaavi tõugu, meelsasti sünnitav ja hea haridusega. "Kuid just sellised lahkuvad siitmaalt meelsasti!" nendib migratsiooniküsimusi paremini tundev Gannuškina. Nende asemele saabub massiliselt süürlasi, Ukraina konfliktialade elanikke ja aafriklasi kunagistest NSV Liidu mõjuriikidest, demokraatikust Kongost, Sudaanist, Eritreast ja Elevandiluurannikult. Viimaseid ei peata ka hästi teada venelaste ksenofoobne suhtumine just mustanahalistesse migrantidesse.

ÜRO pagulasamet UNHCR loendas 2015. aastal Venemaal 314 506 pagulast. Neist olid võimud asüüli andnud 7070 inimesele. Ülejäänud elavad dokumentideta ja anonüümselt ei tea kus. Kui ei oleks Gannuškinat tema mitme komitee, keskuse ja võrgustikuga, poleks kedagi nende õiguste eest võitlemas. Inimõigusorganisatsioonil Amnesty International on andmeid, et pagulasi ebainimlikult kohelnud ja piinanud politsei ning kohalikud löögirühmad jäävad reeglina karistamata.

Väikestest sammudest algavad pikemadki teed, ja nii on Gannuškina üks algatustest laste adaptatsiooni ja õpetamise keskus. Vabatahtlikud, tudengid ja ülikoolilõpetajad valmistavad tihti muukeelseid lapsi ette koolis käima. Kuid Venemaal ei saa pagulased mingisugust riiklikku abi ega eraldata neile eluruumi. Gannuškina on suutnud veenda nii mõndagi juhtivat tegelast õnnetuid aitama. Mõttekaaslased on alati märkinud Gannuškina imelist võimet võita soovitud tulemuse saavutamiseks ametnikke enda poole. Hoolikas raamatupidamine tõestab, et üle 50 000 pagulase on saanud fondidelt humanitaarabi, õigusabi ja haridust.

Svetlana Gannuškinat õnnitles omistatud preemia puhul ka Heinrich Bölli Fond Berliinis ja soovis talle palju jõudu ning julgust edaspidigi jätkata seda tegevust, mis Venemaa kunagi ehk tsiviilühiskonnaks teeb.

Vääriks ka Nobeli rahupreemiat

Tegelikult on see vapper naine väärt ka tõelist Nobeli preemiat. Paraku on tänaseks nii Õige Eluviisi preemia kui ka Nobeli rahupreemia seni saanud vaid üks inimene – keenlanna Wangari Muta Maathai (1940–2011), kel tuli oodata pärast esimest autasu rahupreemiat 20 aastat. 74aastasel Svetlana Gannuškinal ilmselt nii palju aega oodata ei ole. Ja pole ka mingit garantiid, et temaga ei juhtu sedasama, mis inimõiguste eest võitlejatega Venemaal tihti juhtuma kipub. Nõnda et telefoninumbritega märkmikku tuleb jälle teha rist.

Tänavuse Nobeli rahupreemia laureaat selgub täpselt nädala pärast – 7. oktoobril.

Õige Eluviisi preemia saamislugu

Noort rootsi-saksa kirjanikku ja filatelisti Jakob von Uexkülli vapustasid 1970ndatel maailmas ringi reisides nähtud viletsus ning laastatud loodus, mis paraku tihti käsikäes käivad.

Siit sündiski ettepanek Nobeli komiteele, et luua uued auhinnad, mis oleksid suunatud spetsiaalselt kolmandas maailmas elavale suuremale osale inimkonnast, üks ökoloogiaalane ja teine vaesuse ületamisele.

Jakob von UexküllFoto: Reuters / Scanpix

Kuna Nobeli auhinda statuutide järgi laiendada ei ole võimalik, lõi Uexküll 1980. aastal ise Right Livelihood (Õige Eluviis) fondi, müües selleks oma väärtuslikumad margid (teiste allikate järgi ka maja.) Sest saati tunnustatakse Õige Eluviisi auhinnaga isikuid, organisatsioone ja sotsiaalseid liikumisi, kes taotlevad oma praktilise tegevusega inimväärilist elu neile, kes sellest veel kaugel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee