Merili Luuk, spordiajakirjanik 26. september 2016 17:38
„Eesti otsib presidenti“ saaga tundub kui uus kuum tõsielusari. Kuigi Eesti rahvas otseselt presidenti valida ei saa, tundub kogu elu vaid selle ümber keerlevat. Sattusin ise mitmel korral laupäeval Estonia teatri vahetusse lähedusse ning nii trollipeatuses kui ka kaubanduskeskuses hakkas silma inimesi, kes nutitelefonist ajalehtede veebiversioone tulemuste teadasaamiseks hoolega läbi lappasid.

Tundus, et sama tegid ka paljud valijakogu liikmed, kes häältelugemise ajal hoopis Twitteris edasi-tagasi skrollisid ja nii mõnegi säutsu peale turtsatasid. Seda nad teha suutsid, aga presidenti valida mitte.

Piinlik on. Räägin paljude oma eakaaslaste eest. Olen sündinud taasiseseisvunud Eesti riigis ja ei mäleta aega, mil viisil ja kuidas riiki loodi. Aga ometi olen jõudnud ajastusse, kus miski ei tundu enam toimivat ning seniloodu on visatud justkui kõrvale.

Koputaks nende 60 valijamehe (või -naise) südametunnistusele – viis adekvaatset kandidaati on nüüdseks tõrjutud ning otsitakse uut. Jätaks need mängud ja ehk suudaks ühe eesmärgi nimel koos töötada? Lõppkokkuvõttes peab president olema positiivne visiitkaart, mitte igavene patuoinas.