3
fotot

Kas peamine eestlasi, lätlasi ja leedukaid ühendav joon on tõesti tunnete allasurumisest tingitud melanhoolsus? Pärast kolme Baltimaa esimese täispika koostööfilmi vaatamist näib see nõnda.

Draama, mille Leedu on valinud oma võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks, algab pea minut aega paigal seisva looduskaadriga. See ei jää linateoses viimaseks niisuguseks. Tempokusega film just ei hiilga, samuti mitte rohke dialoogiga, küll aga mõtliku meeleolu ja kujundlikkusega.

Leedu lavastaja ja stsenaristi Kristijonas Vildžiūnase „Seneca päev“ rullub lahti Venemaal Murmanskis Hibiinide mäestikus, kus kolm sõpra Leedu lipu maasse löövad. Miks on nad sealjuures nii vaiksed ja tusased, selgub alles hiljem, kui lugu ringiga mägedesse tagasi jõuab.

Bändikaaslased Simonas (nooremana Marijus Mazunas, vanemana Dainius Gavenonis), Juozapas (Augustinas Pietaris) ja Povilas (Pranciškus Brazdžiunas) asutavad 1989. aastal 18aastastena Seneca vennaskonna, mille motoks on rooma filosoofi Seneca soovitus: ela iga päeva nii, nagu oleks see viimane. Kuid alati pole lihtne sellest põhimõttest juhinduda, eriti kui oled armunud oma sõbra tüdrukusse.

SENECA VENNASKOND: Vasakult Juozapas (Augustinas Pietaris), Simonas (Marijus Mazunas) ja Povilas (Pranciškus Brazdžiunas). (Studio Uljana Kim)

Simonast võlub Juozapase kallim Vakare (Ina Marija Bartaité), kes on isa poolt eestlane, ja ta kasutab Povilase abi, et neiule kingitust teha. Sümpaatia on aimatavalt vastastikune, ent kumbki ei tihka oma tunnetele voli anda. Armukolmnurk lõhub siiski sõpruskonna, samal ajal kui Baltimaade rahvas käsikäes Balti ketis seisab ja silmapiiril terendab magus iseseisvus.

Eks tõuse ju isiklikud mured ikka suurte ühiskondlike sündmuste ees esiplaanile ning õnnetu armastus ei lase võõrvõimu ikke alt vabanemisestki täit rõõmu tunda. Mis tahes ajaloosündmuste taustal elavad inimesed ka oma isiklikku elu – see on ilmselt üks sõnumeist, mida filmiga soovitakse vaatajani tuua.

HÄBELIK FLIRT: Simonas (Marijus Mazunas) ja pooleldi eesti päritolu Vakare (Ina Marija Bartaité). (Studio Uljana Kim)

Noortes, kes arutlevad elu ja surma üle ning teevad nukra kõla ja sisuga muusikat (filmis kõlavad režissööri nooruspõlve ansambli Šiaures Kryptise ehk Põhja Suuna laulud), võivad end ära tunda nüüdsedki elluastujad, kes seisavad ikka samasuguse teadmatuse ees: mis neist saab, kes nad on, mille nimel elavad? Kui veerand sajandit tagasi põhjustasid ängi ja ebakindlust stagnatsioon ning üldine vaesus, siis praegu muserdab kapitalismiunistuse kokkuvarisemine – majanduslik ebavõrdsus, heitlik tööturg.

Kahjuks ei ava film karaktereid piisavalt, nii on ka raske samastuda. Millest need noored unistavad? Kelleks loodavad saada? Kui kuulsateks bändimeesteks, siis pole see veenev – nii palju kirge ja sihikindlust neis ei paista. Mida tähendab nende jaoks elada iga päeva täiel rinnal? Olgu, liftiseinale kritseldatud haakrist näitab küll Nõukogude võimule koha kätte, aga see on ainus veidigi hulljulge temp, mida näeme.

Lugu jätkub 25 aastat hiljem. Pealtnäha on sõnaaher ja morni ilmega Simonas täpselt samasugune kui varem. Või on ta eluga samasse puntrasse tagasi jõudnud. Ta püüab olla hea isa, kuid lapsed ongi veel ainsad, mis teda oma naise Astaga (Elžbieta Latėnaitė) seovad. Simonase ja Asta temperament on erinev ja naine on tuntud teleajakirjanikuna ka mehest edukam. Pildikeeles sümboliseerib kontrasti see, kuidas Asta armastab lennata purilennukiga, Simonas aga kulgeb mööda maad kerelt justkui lennukit meenutava, ent jalgratta moodi vändatava sõiduriistaga (andestust, kui sel sõidukil on spetsiifiline nimi, mida ma ei tea).

25 AASTAT HILJEM: Simonas (Dainius Gavenonis). (Studio Uljana Kim)

Juozapase surm rebib lahti vana haava – loomulikult pole Simonas luhtaläinud esimesest armastusest ja sõpruse purunemisest siiani üle saanud. Ta sõidab Tallinnasse, et viia täide üks ammune lubadus. Lõpu poole seguneb päris lugu Simonase unenägude ja kujutluspiltidega. Hea idee oma kriisi poole tüüriva abielu lootusetuse hindamiseks: kui me oleks üksikul saarel lõksus koos hulga teiste inimesetega ja ainult kaks meist saaksid minna paadiga abi kutsuma, siis kas me võitleks selle nimel, et saada paadis koht koos oma teisepoolega, või teeks mida iganes, et vältida temaga kahekesi jäämist?

Kokkuvõttes on film omanäoline ja pildiliselt kaunis, kuid natuke liiga aeglane, rusuv ja mõistatuslik. Liialt vähe vahetavad tegelased sõnu. Liialt palju lünki peab vaataja ise täitma ja suur osa vaatajaid ei vaevu seda tõenäoliselt tegema. Need hädad on sageli omased ka puhtalt eestimaistele linalugudele.

Vähemalt saame teada, et naaberrahvad ei erine üksteisest meelelaadilt. Kuigi Leedu Studio Uljana Kimi, Eesti Amrioni ja Läti Locomotive Productionsi toodetud filmis teeb Eesti näitlejatest episoodilise rolli vaid Mait Malmsten Vakare isana (kui mitte arvestada umbes 300 eestlast, kes tegid kaasa massistseenides Toompeal ja Olde Hansa restoranis), võiks loo leedukatest tegelaste asemel samahästi olla eesti inimesed.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis