Eesti uudised

Kuidas Õhtuleht terve päeva presidendikandidaat Allar Jõksiga veetis

GALERII JA LUGU | Ebatavalise kandidaadi ebatavaline päev (10)

Mattias Tammet, 25. september 2016 20:21
Foto: Mattias Tammet
Laupäeva hommikul kell kaheksa on Snelli tiigi ääres vaid paar koeraga jalutajat, üksikud unised ajakirjanikud ja kaks kiiresti lähenevat kileviinerit, kellest üks osutub presidendikandidaat Allar Jõksiks. Ta teeb koos kampaaniameister Tiit Riisaloga hommikust jooksuringi.
Foto: Mattias Tammet

Samal teemal

Ajakirjanikud pühivad une silmist ja püüavad Allar Jõksiga sammu pidada. Jõks jookseb ümmargusel väljakul ringiratast – nii on vähemalt fotograafil tema püüdmine veidi lihtsam. Päevalehe lipsuga ajakirjanik püsib kandidaadi tempos, küsib paar küsimust. Siis jookseb Jõks koju tagasi. Kodus paneb Jõks ennast valmis, sööb võileiba. “Ma ei söö hommikuti palju,” tunnistab kandidaat.

Mõni minut enne kella kümmet astuvad Jõksi Kassisaba kortermajast välja kaks neiut. Kaks fotograafi tõstavad ärevalt kaamerad. Neiud teevad haput nägu ja vabandavad, et nad midagi öelda ei taha. Täpselt kell 10 väljub majast siiski ka Jõks, nagu kokku lepitud. Maja ees ootab teda kampaaniameister Taavi Linnamäe. 

Foto: Mattias Tammet

Koos jalutatakse Estonia poole. Teatrihoone kõrval reaalkoolis on laupäeval Jõksi valimisstaap ja enne valimisi on valijamehed kooli aulasse kohvi jooma kutsutud.

Jutt ei püsi teemas. Vaheldumisi räägitakse valimistest, siis hoopis muudest asjadest, kas või liiklusõnnetustest. “Sa vist ei vaadanud eile debatti? Ma tegin ühe nalja ka,” ütleb Jõks Linnamäele. “Kampaania teise nalja juba?” tunnustab Linnamäe.

Foto: Mattias Tammet

Mida Jõks oma esimese vooru tulemuseks ennustab? “65–85,” ütleb Jõks ja lisab, et see on ainult ajakirjanikule teadmiseks. “Kui läheb täppi, siis võid kirjutada,” lubab ta. Linnamäe ütleb, et kampaania oli teistest erinev, sest mingeid ähvardusi valijameestele ei jagatud. “Lubadusi ka mitte,” täpsustab Jõks.

“Kas ta karjub teie peale?”

Üks ajakirjanik palub ka kampaaniameister Linnamäega lühikest intervjuud. “Nii, mida te teada tahate?” uurib Linnamäe. “Kas Jõksiga on raske koostööd teha? Kas ta karjub teie peale?” pakub Jõks kõrvalt. Reaalkooli ees ootab paar naeratavat valijameest, keda Jõks oskab tervitada ja sisse kutsuda. “See on selles mõttes sümboolne kool, et ma ise ei ole siin õppinud, aga mu poeg lõpetas selle,” tutvustab Jõks.

Foto: Mattias Tammet

Kandidaati ootab koolis umbes kolmkümmend inimest, aga neid tuleb juurde. Aulas pakutakse pirukaid ja kohvi. Ken-Marti Vaher nuusutab kohvikannu sisu, põrkab tagasi, muigab tunnustavalt ja valab endale tassitäie.

Jõks istub laudkondade juurde, et mõne minuti juttu rääkida. Vesteldakse numbritest. Tõuseb aeg-ajalt püsti, et uute tulijatega kätelda. Valijamehed, kes parasjagu Jõksiga ei räägi, leiavad uusi jututeemasid. Keegi teab, et Euroliiga korvpall on huvitavaks läinud. “Nii, kas te olete kõik ära registreeritud?” uurib üks kohalejõudnud valijamees. “Hääletatud juba,” saab ta vastuseks.

Kandidaadiga tahetakse koos pildile jääda. Jõks teeb Viktoria Ladõnskajaga selfi. “Ma saadan sulle feissarisse, sa pane üles,” pakub Jõks. “Kui Jõks välja langeb, toetage Marinat!” soovitab Facebookis pildi all üks kommenteerija.

Foto: Mattias Tammet

Peetakse lühikesed kõned. “Seda me teame, et meedia on oma presidendi juba ära valinud,” ütleb keegi. Jõks tänab toetajaid. Kolmveerand tundi enne hääletamise algust voolab kool valijameestest järsku tühjaks. “Ei ole mõtet sinna liiga vara minna. Istume, puhkame jalga,” pakub Linnamäe. Järsku tekkinud vaikuses räägitakse vaikselt. Kohale jõuavad Jõksi elukaaslane Heidi Vilu ja poeg Jonatan.

Kandidaat palub endast pojaga pilti teha. “Sa saad panna pildiallkirjaks, et kui inimesed tunnevad huvi, milline oleks Allar Jõks juustega,” soovitab Linnamäe.

Jõks poja Jonataniga. Foto: Mattias Tammet

Varsti tõusevad ka ülejäänud püsti ja hakkavad aeglaselt Estonia poole jalutama. Kuidas pulss? ”Ma käisin hiljuti arsti juures. Mõõdeti 55,” ütleb Jõks. Aga praegu? “No võib-olla on 58,” muigab ta. Estonia ees on näha vähihaigete kogumiskasti. Linnamägi soovitab kandidaadil enne teatri ette jõudmist paberraha välja valida. Jõks kuulab sõna. Enesekindla kandidaadi sõrmed värisevad.

Peaaegu presidendi meeskond. Foto: Mattias Tammet

Estonia kontserdimaja uste taga ootab iga sisenejat politsei ja metallidetektor. Turvakontrolli läbivad kõik, valijamehest kandidaadini. Metallidetektor teeb pahast häält, politseinik teeb siiski kiiresti kindlaks, et midagi ohtlikku Jõksil kaasas ei ole. Kandidaat juhatatakse rõdule, mida valgustavad muidu lavale suunatud prožektorid.

Formaalsused. Eiki Nestor kuulutab hääletamise avatuks. Valijamehed trügivad hääletuskastide poole. Kandidaadid vaatavad ringi ja lähevad inimestega juttu rääkima. Panused on kõrged, aga kõik tunduvad pingevabad. “Oi, tere, kandidaat!“ naeratab Mailis Reps Jõksile ja pakub kätt. “Kas sa pea peal seisad? Sa lubasid, et seisad pea peal, kui ma presidendiks saan,” tögab Jõks Kanal 2 ajakirjanikku Imre Kaasi. Kohvikust saab 2,50 euro eest frikadellisuppi. Tunni jooksul tellib seda vaid paar inimest. Õiguskantsler Ülle Madise tuleb Jõksiga juttu ajama. “Õiguskantsler, õiguskantsler,” mängib Madise büroo kommunikatsioonijuht Janek Luts tutvustamist. Tunni lõpupoole istub Jõks pere keskele. Estonia teatri kutsungmuusika toob inimesed taas oma kohtadele. Jõks istub peaminister Taavi Rõivase taga.

Valimiskomisjon loeb hääli, siis loeb veel, siis loeb natuke veel. Lõpuks loetakse ka avalikult. Jõksi elukaaslase Heidi nägu läheb umbes kuuekümnendast häälest alates särama, Jõks hoiab ilmet jäisena. 83 kogutud häält paneb elukaaslased pilke vahetama. Varsti selgub, et see jääbki esimese vooru rekordiks.

Foto: Mattias Tammet

Vaheaeg. Eelmise pausi rahulikust õhkkonnast pole midagi järel. Senisest “kindlast esikolmikust” on järel vaid Kallas. Jõksi ümbritsevad järsku kaamerad ja mikrofonid. Vastamisest ta ei pääse. Teatri ees seisab nõutu näoga valijamehi. “Nüüd tuleb natuke mõelda. Ennustati, et üks-kaks häält saavad otsustavaks,” ütleb üks. “Ma mõtlen veel, kas tulla siia peole või teisele poole teed.” Estonias – valimistest eraldi – on Kallase staap, teisel pool teed reaalkoolis Jõksi oma. Tegelikult on teisel pool teed ka Marina Kaljuranna ja Mailis Repsi oma – Nordea kontserdimajasja Solarise neljandal korrusel Komeedi kohvikus. Nendele pidudele pole aga otsustamatutel valijameestel enam asja.

Intervjuude küüsist pääsenud Jõks jõuab lõpuks Estoniast välja ja astub pika sammuga reaalkooli poole. Kooli aula on rahvast puupüsti täis. Valijad tänavad teda, Jõks valijaid. Mõne minuti pärast koguneb aga tuumikseltskond vene keele klassi. Viimane pingutus, häälte kogumiseks on aega ainult poolteist tundi.

Foto: Mattias Tammet

Aeg-ajalt lüüakse klassi uks lahti ja kibekiiresti sammub välja kas Jõks, Margus Tsahkna või Jõksi kampaaniameistrid Linnamäe ja Riisalo, enamasti kõrvaäärse mobiiltelefoniga. Kolmveerand kolme aegu tulevad Jõks ja Linnamäe koos välja ja suunduvad hoopis õue. “Ma jooksu pealt otsustan, kuhu läheme,” ütleb Jõks. Kiiruse järgi seda siiski ei usuks.

Foto: Mattias Tammet

Esimene peatus on Repsi valimisstaap. Jõksil lubatakse pidada kiire kõne, seejärel tõtatakse Solarise keskusesse Komeeti, kus on Kaljurand ja tema toetajad. Jõks räägib ka seal paar minutit ja tõttab tagasi reaalkooli poole. “Kas Kaljuranna toetajad tulevad teie taha?” küsib keegi allasõitvas liftis Jõksilt. “Muidugi tulevad,” vastab hoopis juhuslikult samas liftis seisev Indrek Tarand.

Foto: Mattias Tammet

Kolmeks jõuab Jõks jälle aulasse tagasi. Peab kõne – seda on ta siin ka varem teinud, poja aktustel. Peole saabub Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid. Ütleb, et tema toetab Jõksi, aga erakond ongi kolmeks jaotunud: Jõksi ja Kallase toetajad ning “tühjad.”

Tempo langeb märgatavalt – enam ilmselt ei jõuta kellegi meelt muuta. Jõks sööb vahelduseks kõhu täis, sest kohale on tellitud salat, kartulid ja liha. “Kõik on väga hästi,” ütleb ta koridoris ja tuletab siis numbreid meelde. “Mis ma ütlesin? 65–85!”

“Nii, kuulge,” ütleb Riisalo kell 15.37. Jõks ja Tsahkna löövad rusikad kokku. “Mul on soeng valmis!” teatab Jõks.

“Arvan, et olen rahul”

Tagasi Estoniasse. Politsei kontrollib sisenejaid uuesti – mine tea. Sisse siiski pääsetakse ja kandidaadid võtavad rõdudel kohad sisse. Formaalsused kestavad mõne minuti, valijamehed tormavad erilise agarusega valimisjärjekorda. Seekord otsustab Jõks tunnikese veeta Estonia kohvikus pere seltsis. “Noh, põnev on?” küsib koridoris keegi Urmas Paetilt. Paet naeratab.

Komisjon puistab ümbrikud taas lauale ja hakkab numbreid kokku lööma. Hunnikuid on vähem. Eespool istuvad ajakirjanikud on juba märganud märkimata sedelite hunniku kõrgust. Kuna Jõksi ja Kallase sedeleid tundub ühepalju, on selge – presidenti ei valita. Kaugel taga istuvad kandidaadid hunnikuid ei näe, nemad veel ei tea.

Foto: Mattias Tammet

Aga varsti saavad teada. Kõik, läbi. Inimesed vaatavad üksteisele otsa. Ajakirjanikud tormavad siiski lahkuvatele kandidaatidele ette. Mis nüüd saab? Jõks lubab, et rohkem ei kandideeri ja läheb esmaspäeval taas kontorisse tööle. Kaameraid hakkab vähemaks jääma, prožektorid kustuvad. Jõks annab viimased intervjuud eesti, vene ja inglise keeles ning lastakse lõpuks minema. Õues tehakse temast paar pilti, kuid tähelepanu hajub varsti. Koju? “Peaaegu,” ütleb Jõks. Keegi ei raatsi teatri kõrval ootavatesse taksodesse astuda, Linnamäe tellib takso hoopis telefoniga. Jonatan Jõks ütleb isale adjöö ja läheb hoopis oma koju.

Foto: Mattias Tammet

Takso võtab suuna Telliskivi loomelinnakusse, kus Jõksil on broneeritud Frenchy restoran. Keegi küll ei võitnud, kuid milleks kohta raisku lasta? “Mul on telefonis üle saja õnnesoovi,” ütleb Jõks. “Nii tore on, kui inimesed kaasa elavad.”

“Neid loed öösel,” ütleb Heidi. Taksojuht ütleb, et ta vaatas kodus otseülekannet ja jäi peamiselt silma, et inimesed haigutasid väga palju.

Foto: Mattias Tammet

“Hurraa, tuleb, tuleb!” hüüab Artur Talvik. Jõks võetakse võitjana vastu, ronib paar astet trepile ja peab järjekordse kõne – lugemine on segamini, mitmes see täna juba on. “Ma arvan, et ma olen rahul,” ütleb Jõks. “Kui ma ei oleks kandideerinud, siis see oleks olnud rohkem tagatubade asi.” Jõks lisab, et sai märksa targemaks. “Sain aru, kui raske on tegelikult poliitikat teha.” Keegi hüüab kuulajate seast: “On ju!”

Foto: Mattias Tammet

Pikast päevast hoolimata – või just tänu sellele – ajavad Jõks ja Vilu peol üheteistkümneni juttu ja sõidavad siis taksoga koju. Pühapäev oli igaks juhuks kohustustest priiks võetud. “Läheme Nõvale ema juurde,” ütleb Jõks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee