Kõik lõppvooru jõudnud kandidaadid käitusid kogu etenduse ajal väärikalt, mille eest nad on ära teeninud tulise aplausi. Valimiste lõppvooru jõudnud Allar Jõks ja Siim Kallas väärisid mõlemad ilma kahtluseta presidendiks saamist. Ükskõik kumb neist oleks võinud väljuda Estoniast loorberipärjaga. Kuid tulemuseks sai eimiski, võib isegi öelda, et tulemus oli halvem kui eimiski. Kogu aur läks vile peale, kuid rong edasi ei liikunud.

Kahju kandidaatidest

Kahjuks jõudsime teatavas mõttes kollektiivsesse frustratsiooniseisundisse. Frustratsioon on ebaeduga kaasnev tugev negatiivne emotsioon, mis tekib siis, kui ei saada seda, mida loodeti saada ning mille saamist peeti õigustatuks. Frustratsioon tingib agressiivsust, mida teab igaüks, kes on proovinud koera nina eest konti ära võtta. Valdav enamus eestimaalastest oli valmis uue riigipea saamiseks, mis jäi ära ja siit paha tunne. 

Kõige enam on kahju väärikatest kandidaatidest, kes ohverdasid viimased kuud  intensiivsele kampaaniale. Kindlasti kogus enamus neist positiivse poolena hulgaliselt poliitilist kapitali. Üks kandidaat sai aga täpse indikatsiooni oma tegeliku toetuse kohta kogu riigi mastaabis. Tal tasub mõelda selle üle, mida tähendas 16 häält oludes, kui esitajaid oli 21. Pealegi käis selle juurde jutt hulgast salatoetajatest, kes ei julgenud avalikult välja tulla. Nüüd selgus, et varjatud toetust oli avalikust veelgi vähem.

Veel sama päeva lehed tagusid trummi kolmest kindlast favoriidist, kellest aga vaid üks jõudis lõppvooru. Mina tahaks küll küsida nn meediaanalüütikute taseme ja südametunnistuse kohta, kes enda soovunelmaid ja sümpaatiaid kipuvad regulaarselt esitama ekspertarvamustena. Seda ju teavad kõik, et sedalaadi „avalik arvamus“ esitatuna vahetult enne mistahes valimisi mõjutab reaalset tulemust. Paraku ei saa paljas ajupesu teha imet, kuid saab üles kütta asjatuid lootusi, mille mitte täitudes muutuvad subjektid agressiivseks.

Vältimatu seadusemuudatus

On põhjust arvata, et valimiskogu läbikukutamise puhul oli tegemist valdavas enamikus Tallinna intrigantidega, kes ei saanud presidendiks enda lemmikut ning kes kasutasid tühja sedeli võimalust. Seadus andis selleks neile õiguse, kuid oma õigust kuritarvitades viisid nad meid kõiki halba poliitilisse olukorda. Kas seda saab nimetada põhiseaduslikuks kriisiks või mitte, on vaieldav. Igatahes tormihoiatuseks saabuda võivast põhiseaduslikust kriisist kindlasti, sest riigikogu peab suutma nüüd teha oma töö ära nädalaga. Millega varem ei saadud mitme kuu jooksul hakkama.

Tõsine lahendamist vajav probleem on kandidaatide valik. Kaks favoriiti teatasid küll kohe eetris enda loobumisest, mis on absoluutselt mõistetav ja oli selles olukorras ainumõeldav. Pärast esmaste emotsioonide lahtumist võiks aga olla neile mõlemale pakutud siiski võimalus olla riigikogus valimise ainsaks kandidaadiks. Selliseks, kelle toetuseks annab oma allkirja 68 riigikogulast, kes on valmis oma valikut kinnitama salajasel hääletusel. Kandidaatide esitamise järjekord tuleks teha kindlaks liisuheitmisega.

Järgmise sammuna võiks sama protseduuri ette võtta kolme ülejäänud valimiskogust läbi käinud kandidaadiga. Kui ka see ei õnnestu, siis alles hakata kiiresti sõeluma uusi kandidaate. Kuna normaalsed ja kõrge enesehinnanguga inimesed ei pruugi olla väga valmis heitma end nappiva riigimehelikkusega ja koostöövõimetu riigikogu jalge ette, tuleks jätkata ikka 68 allkirja meetodiga. Kuigi peab lootma, et sellise poliittsirkuseni ei jõuta.

Pikemas perspektiivis tuleb aga kindlasti muuta kehtivat seadust kas nii, et valmiskogus valitakse president lihthäälteenamusega. Või et riigikogus presidendi valimata jätmine toob kaasa teovõimetu saadikutekogu laialisaatmise koos erakorraliste parlamendivalimistega.

Autor kuulub Vabaerakonda.