Raamat

Kerttu Rakke: parim kirjutamise aeg on öösel – mitte keegi ei sega!  (1)

Silja Ratt, 24. september 2016, 04:00
Foto: Jörgen Norkroos
„Teinekord lausa sunnin end vastu hommikut voodisse minema, kuigi hoogu kirjutamiseks jätkuks, sest kui saan alla nelja tunni magada, on raske hommikul karku alla saada,“ avaldab kirjanik Kerttu Rakke, et tema kõige mõnusam kirjutamisaeg on öötundidel.

 

„Mitte keegi ei helista, mitte keegi ei sega,“ selgitab Rakke, miks ta eelistab kirjanikutööd teha ööpimeduses.

„Lähen oma kirjutamise sisse ja olen seal, kuni ära väsin. Paraku ei saa ma kuigi sageli öösiti kirjutada, sest hommikuti tuleb jalkaemmet mängima hakata – elan lapsega kahekesi, peale lasteaia käib ta huviringides ja eelkoolis.“

 

Kirjanik lisab, et muidugi kirjutab ta ka päeval, aga siis võivad muud tegemised segada ja nii ei saa vaid loomingule pühenduda.

 

Kui viimasel ajal pole Rakkel õnnestunud üle viie tunni järjest kirjutada, siis oli aegu, kui ta läbis tõelisi kirjutamismaratone. „Kui kirjutasin stsenaariumit seriaalile „Kodu keset linna“, siis ei olnud tõesti hool ega hoobil vahet – kirjutasin, rokkisin, kirjutasin, kirjutasin,“ meenutab ta. „Üks minut eetriaega oli umbes üks A4-lehekülg, see tähendab, et pooletunnine seeria oma 22 minuti nii-öelda puhta ajaga oli 22–24 lehekülge dialoogivormis teksti. Juba füüsiliselt võttis see aega üle nelja tunni, peale selle toimetamisele ja mõtlemisele kuluv aeg.“

 

Seitsme hooajaga (2003–2010) kirjutas Rakke 858 seeriat, nii et lehekülgi tuli kokku paarkümmend tuhat ja töötundegi mitu tuhat. „Samas oli seebikirjutamine kihvt aeg minu elus – kirjutasin siis, kui vaja oli, ja magasin siis, kui uni oli. Tööd said vähemalt tehtud. Väikese lapsega kahekesi elades ei ole selline rütm kahjuks võimalik,“ ütleb ta.

 

Viimasel ajal kirjutab Rakke peamiselt kodus, kuid vanasti armastas ta seda kohvikutes teha. „Siis polnud tunnet, et kodus istudes päriselust kõrvale jään,“ seletab kirjanik.

Väike müra, nagu kohvikusumin, Rakke kinnitusel keskendumist ei takista. „Kui mul on mõte ja tõeline soov midagi kirja panna, ei takista miski – isegi mitte lärm kõikuvas bussis.“

 

Toredaim on loole punkt panna

 

Rakke on tuntust kogunud peamiselt ajaviiteromaanidega – või tibiromaanidega, nagu ta neid nimetab –, kuid on peale seriaalistsenaariumi ja romaanide kirjutanud ka stsenaristi pihtimuse „Seitse aastat seebiselt“, jutustusi, elulooraamatuid ja lasteraamatu.

 

Erinevus rikastab, nendib naine. Mõne kirjatöö on Rakke vastu võtnud puhtalt uudishimust teema vastu, tasu on tulnud kaua aega hiljem või jäänudki tulemata. Samas on ta palju pakkumisi ära öelnud, kuna mõte ei lähe käima. Ta tegeleb ka jõudsalt tekstide toimetamisega.

 

Kirjutamise juures pole Rakke meelest midagi toredamat kui panna loole punkt. „Aga kõige mõnusam on kirjutada mõnda pikemat formaati, kirjutamisprotsessi nautida. Näiteks praegu mõnulengi juba üle aasta ühe romaani kallal – kirjutan järge oma üheksa aastat tagasi ilmunud romaanile „Küpsiseparadiis ehk Kaksteist kuud“,“ toob kirjanik näite.

Oma kirjatükid paneb Rakke kirja arvutisse. Kui arvutit käepärast pole, kritseldab märkmeid ka paberile või tipib telefoni memosse. Võimalusel püüab ta kirjutistega seotud mõttesähvatused siiski kohe arvutisse talletada, et kõik oleks ühes kohas. „Pikema teksti puhul võib muidu vabalt meelest minna, kas suvalisel hetkel tulnud idee või märkus on juba sinna sisse saanud või mitte, nii et risk on duubeldada või mõte hoopis unustada,“ põhjendab ta.

 

Olenemata sellest, kas kirjutamist vajab pikem või lühem tekst, on Rakke sõnul alati kõige keerulisem osa asjaga pihta hakkamine: „Kõikide projektide puhul on kõige raskem osa väljuda oma mugavustsoonist – tõusta diivanilt teleka eest, istuda arvuti taha, lülitada Facebook välja – ning lihtsalt tööle hakata.“

«Kõige raskem on väljuda oma mugavustsoonist – tõusta diivanilt teleka eest, istuda arvuti taha, lülitada Facebook välja – ning lihtsalt tööle hakata. »

 

Lapsesaamine ei tee lastekirjanikuks

 

Umbes nädalapäevad tagasi ilmus Rakke lasteraamat „Ott ja Pilts“. Kusjuures raamatu teksti kirjutas ta valmis juba 23 aastat tagasi. „See raamat sündis ebatavalisel moel – olemas olid Navitrolla pildid, ühiseks jooneks vaid stiil. Need oli vaja kiiresti jutuks siduda, et lasteajakirjale pakkuda. Kirjutasin need lood 23aastaselt, kahe nädalaga,“ meenutab Rakke.

 

Lasteajakiri Põmmu avaldas veebruaris 1994 lugudest vaid esimese, kuid mõni kuu hiljem lõpetas ajakiri ilmumise ja kogu ettevõtmine ununes.

 

Sel kevadel leidis Navitrolla oma vanades joonistustes sorides ajakirjas ilmumata jäänud pildid ja tekstid ning tõi Rakkele. „Minu üllatuseks ei olnudki tekstid nii halvad, kui kartsin. Pildid aga on minu arust lausa kunstiteosed,“ lausub kirjanik, kes otsustas koos Navitrollaga jutud ja pildid nüüd raamatuna välja anda.

 

Kunstnik joonistas ajakirjas ilmunud pildi uuesti, see oli omal ajal toimetusse jäänud, ja täiesti uue kaanepildi. Rakke kohendas pisut tekste. „Aga vaid minimaalselt, sest Navitrolla ütles: kui mina ei häbene oma vanu pilte, ei peaks ka sina häbenema oma vanu tekste.“

 

Nii mõnigi autor on öelnud, et lastele on raskem kirjutada kui täiskasvanutele. Rakke arvab, et kui eesmärgiks on kirjutada läbi lapse silmade, siis tuleb leida üles laps iseenda sees, mitte mõistatada, mis võiks tänapäeva last huvitada. „Kui sisemine laps ei vasta, tulevadki tädilikud magedad lood,“ on ta veendunud.

 

Rakke märgib, et kui tema kuuene tütar Lilyan sündis, arvasid paljud, et naine hakkab nüüd lasteraamatuid kirjutama. „Nagu poleks midagi nunnumat kui emme, kes oma koosfantaseerimised lapsega või, hoidku küll, lapse isikliku elu raamatusse raiub. Ma ei tundnud, et mul oleks midagi täiesti uut öelda, ettearvatavat ja tüüpilist aga ei tahtnud,“ räägib Rakke.

 

Küll aga ei välista ta, et võiks kunagi tütrega koos mõne raamatu kokku panna. Näiteks plaanis ta juba aasta tagasi Lilyani joonistustest värviraamatu välja anda. „Ta joonistab põnevalt, aga meie trükihindu ja poodide juurdehindlusi arvestades on raske võistelda rahvusvaheliste kirjastustega, kes sama raha eest pakuvad värvimiseks kõigile tuntud tegelasi tunduvalt mahukamates ja kleepsudega varustatud raamatutes,“ seletab Rakke, miks mõte seekord katki jäi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee