Kommentaar

Indrek Hargla | Riigipeaks ei tohi panna poliitilist käpikut (68)

Indrek Hargla, kirjanik, 23. september 2016 17:42
Foto: MATI HIIS
Praegused presidendivalimised on meie vabariigi ajaloos ülimalt olulised. Tegelikult olid ka juba eelmised, aga seda me siis veel ei teadnud. Toona näis presidendil riigielus olevat pigem sümboolne tähendus, otseselt poliitikat ta teha ei saa ja mässab pigem vastuvõtukutsete saatmise ja aumärkide jagamisega.

Lõppev presidentuur õpetab meile aga selgelt, kui tähtis ikkagi on riigipea institutsioon ja seda ka parlamentaarses riigis, kus president raha ei jaga ja ministritele suuniseid ei anna. Riigipea kui moraalse kompassi puudumine Eestis on kindlasti ka üks põhjus, miks oleme jõudnud praegusse poliitilisse kriisi.

President kui vaimne juht

Põhiseadus ei anna riigipeale täidesaatvat võimu, ent põhiseaduse mõte, Eesti rahvusriigi põhiseaduse mõte annab presidendile võimaluse ennast kehtestada vaimse juhina. Õieti ei olegi siin presidendil valikuvõimalust – ta peab olema inimene, kes hoiab riigivõimu õigel teel, ta on vaimne kapten, kes seisab vankumatult rahvusriigi aadete eest. Ta on teatav side Eesti vabariigi loomise aluspõhimõtete, põhiseaduse ja täidesaatva võimu vahel. Ja kui täidesaatev võim hakkab kõrvale kalduma põhiseaduslikult teelt, hakkab mädandama riigi aluspõhimõtteid, peab president sekkuma.

Me näeme praegu selgelt, et uus riigipea on peaaegu ainuke tõeline demokraatia võimalus Eestis. Õigemini ainuke instrument, mis suudaks ehk hoida Eesti demokraatia teel, et me ei upuks päriselt postsovetlikusse mudelisse, kus üks maailmavaateta võimupartei otsustab ja korraldab kõike.

Me näeme, et mitu demokraatliku riigi määravat osist on lakanud toimimast. Me kahtleme juba sügavalt, kas Eestis on ilma poliitilise kontrollita ajakirjandust ning kas meie valimised on ikka alati toimunud ausalt ja õiglaselt.

Me kahtleme, kas riigikogu ikkagi tegeleb tegelikult seadusandlusega nii nagu parlamentarismi põhimõtted nõuavad või on ta muutumas võimuladviku käealuseks.

Me oleme juba üsna kindlad, et Eestis ei ole olemas poliitilist vastutust – halbu ja kahjulike otsuseid teinud ministrid ei pea oma tegude eest vastust andma. Veelgi enam, sotsiaalministril on lubatud riigi põlisrahvust solvata ja sõimata ning meedial on keelatud teda selle eest hurjutada.

Uuel riigipeal seisab ees tähtis töö. Ta peab kaasa aitama sellele, et taastuks eestlaste usk riigivõimu ja selle kõlbelisusse. See on võimalik ainult siis, kui uus president suudab mõista demokraatliku riigivõimu olemust ning suudab ja tahab olla vaimseks juhendajaks täidesaatvale võimule. Uus riigipea peaks olema kõike muud, mida oli eelmine. Ajalugu on kinkinud meile ainulaadse võimaluse olla omal maal peremeheks. Eesti vabariigi loonud õigusjärgsed kodanikud on selleks vastu võtnud põhiseaduse, mida on riigivõimul kohustuslik täita. Seega ei tohi valitsejad kõrvale kalduda rahva tahtest ja pidada riigivõimu ühe kitsa ringkonna siseasjaks. Riigivõim on rahva teenimine. Riigivõimu teostamine on püha privileeg, mida peab teostama kõlbeliselt.

Ja on väljaspool igasugust kahtlust, et Eesti vabariigi president peab olema eesti rahvusest. See veendumus on eesti rahva hinges ja südames ja see on põhiseaduses. Eesti maa ja eesti rahvas on meie jaoks pühad ja haprad asjad. Ainult eestlase jaoks on Eesti püha ja ainult eestlane tunnetab oma hinges meie maad ja ajalugu samamoodi, samasuguse kirega nagu rahvas. Eestis on asju ja mõõtmeid, mida mõistab ainult eestlane. On laulud ja lood, mis toovad eestlasele pisara silma ja panevad hinge värisema. Rahvusriik ei ole statistiline ühik, rahvusriik on ka tunnetusväli, kogum emotsionaalselt laetud mõistetest, mis meid liidavad ja tekitavad ühtsustunde. Kui kõlavad pühad eesti laulud, siis tahame näha oma riigipea silmades pisaraid. Ja me oleme sellest tugevamad, tunneme, et kuulume ühte.

Kuulekat riigipead pole vaja

Me näeme praegu, et presidendiks üritatakse upitada ühte kuulekat ametnikku. Me teame, et selle tarbeks on üles blufitud mingisugune väidetav rahvatoetus. Loomulikult ei ole sellist asja olemas. Selles on lihtne veenduda, kui meelde tuletada, kas on mingid objektiivsed tegurid, mis lubavad sellisel toetusel tekkida või mitte. Kas see kandidaat on olnud mõne rahvaliikumise juht, ajanud mingit iseseisvat poliitikat, tõestanud veenvalt oma mõjuvõimu ja sõltumatust? Kas ta on teinud iseseisvat karjääri, alustanud midagi ja viinud lõpuni, pälvinud tunnustuse ja leidnud järgijaid? Me elame aga ajal, kus ootame presidendilt riigielu oluliste murekohtade märkamist ja mitte ümmargust poliitkorrektset loba.

Uus riigipea peab olema isiksus ja juht, ta peab olema elus midagi olulist algatanud ja saavutanud, ennast varemalt kehtestanud, tõestanud oma autoriteeti ja usaldusväärsust. Eesti vabariigi president ei ole ametnik. Meie riik on kriisis ja sellest ei ole võimalik välja jõuda, kui riigipeaks pannakse poliitiline käpik. Riigiasutuses ametiredelil tõusmiseks on ainult üks kindlasti järeleproovitud nõu – tuleb rääkida sama juttu, mida su ülemused räägivad. Riigipeaks vajame aga isiksust, kes on tõestanud, et ta julgeb välja öelda oma mõtteid.

Ja mis kõige tähtsam – kui ta räägib, siis me kuulame. Ja me imestame ja tunnustame, et see on tõesti tark jutt ja samamoodi me mõtleme kõik ja oma südames ja mõtleme oma hinges.

Uus Eesti vabariigi president võib olla pääsetee ummikust, kuhu meie riigielu on jõudnud. Võib-olla on see viimane võimalus päästa Eesti rahvusriik ja säilitada neid aateid, mis kunagi viisid selle riigi loomiseni. Me ei vali praegu tavalist Eesti presidenti, Kadriorus olesklejat, kes aeg-ajalt haugatab mõne võimuladvikule sobiva poliitiliselt korrektse vasakpoolse lausungi. Ei, me valime rahva teenijat, isiksust, kes suudab ja tahab olla meie rahva ajaloo ja püüdluste vääriline.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee