Sisuline pool saamaks Eestile parim riigipea on aga lahjam. Tuleb nõustuda sotsiaaldemokraat Jaak Allikuga, kelle väitel Reformierakond üritab saavutada olukorda, kus finaalis on vastastikku kaks nende pakutud kandidaati. Kuna nende puhul võib rääkida summaarselt kuni 60% elanike toetusest, mis annab piisavalt võimalusi õiglaseks valikuks ning mõlemad on Reformierakonnale võit.

Kommunist + SS

Üks sobiks uuele eliidile ja teine lihtrahvale, üht toetab võimupartei avalikult, teist varjatult. Nii on avalikkusele teada mitu Reformierakonna tipp-poliitkut, kes toetavad Marina Kaljuranda ja teevad praegu temale tööd. Samas ei käidud neilt toetusallkirju küsimas, mis on kahtlemata ilus žest ja aitab süvendada petlikku muljet temast kui sõltumatust kandidaadist.

Kaljuranna puhul toodi kaks päeva enne valimisi mängu tema isa sõjakangelaslik minevik. Ehkki kogu jutt on udune, ilma korrektsetele arhiiviallikatele ja autoritele viitamata, püütakse ilmselt teenida potentsiaalsete „marurahvuslike“ kodanike heatahtlikku suhtumist. Meie rahva poolt palavalt armastatud presidendikandidaat olevat seega ema poolt vene ja „punast“ päritolu, isa poolt aga esindab eestlus-lätlus ja „SS“. Kõigil oleks seega põhjust olla rahul.

Näeme regulaarset avaliku arvamuse mõjutamist vormiliselt justkui korrektsete uuringute abil. Liialt sageli räägivad numbrid üht ja lugude pealkirjad midagi muud. Näiteks paar päeva enne valimisi avaldati ERRis valijameeste telefoniküsitluse andmed. Kaljuranda oli lubanud toetada 69 ja Siim Kallast 68 valijameest, neile järgnes Mailis Reps 61 ja Allar Jõks 58 toetushäälega. Mart Helmele lubas anda oma hääle 10 valijameest. Paraku oma eelistuse avaldas 335 valimiskogu liikmest 264, kättesaamatuks jäi 5 liiget.

Natuke arve liites selgub, et midagi ei saadud teada 76 valijamehe eelistuse kohta. Nemad moodustavad aga ligikaudu 23% kõigist valijameestest. Pealegi võib salajase hääletamise valik oluliselt erineda ja tavaliselt erinebki telefoni teel mitteanonüümselt antud lubadustest.

Arvude põhjal tehtud korrektne järeldus oleks, et esimese vooru tulemus on siiani täielikult lahtine ja vastuste alusel ei saa teha vähegi korrektseid ennustusi. See tähendab, et kõik kandidaadid võivad esimesest ringist teise saada. Pealkiri teatas aga, et Kaljurand juhib ülinapilt Kallase ees, tõenäoline edasipääsuvõimalus on ka Repsil.

Tühi sedel loeb

Pidevalt korratav jutt valmiskogu justkui alatust võimalusest nullida tühjade sedelitega valimised pole õige. Tegelikult on meie põhiseadusse sisse kirjutatud väga oluline taganemisvõimalus juhuks, kui allesjäänud kandidaatide hulgas pole sellist, keda paljud valijamehed tahaksid toetada. Suurim võimuerakond on püüdnud valijameestesse sisendada mõtet, et nad ei tohiks ilma uue presidendita koju naasta. Julgen vaielda, sest see poleks enda kohustuste täitmata jätmine, vaid valimine nii, nagu inimest käsib sisetunne ja südametunnistus.

Tõeline kaotus Eestile oleks aga see, kui peab valima kahest viletsast kandidaadist, kes on finišisirgele upitatud hämarate skeemide ja avaliku arvamuse manipuleerimise abil, kasutades selleks muu hulgas administratiivset ressurssi, sest mis muu oli ühe kandidaadi valimiskampaania ja välisministri ameti ühendamine. Valijameestele peab olema antud seaduslik võimalus avaldada protesti igat laadi lubamatu surve vastu.

Samas ei saa aga sulgeda silmi ühe halva variandi ees. Raske probleem saab olema siis, kui valimised jõuavad tagasi riigikokku ja seal esitatakse kas uued või taaskord samad kandidaadid. Viimast ei keela põhiseadus ega ka vabariigi presidendi valimise seadus. Nii on võimalik uute või samade kandidaatidega saada riigikogus sama tulemus ja seejärel jõuda taaskord valimiskogusse. Tekiks igavene ring ehk põhiseaduslik kriis.

Riigikogu laiali

Kõige lihtsam oleks muuta valimiskogus osalenute enamuse nõue lihthäälteenamuseks, mida on juba ka pakutud. Demokraatliku tsentralismi põhimõte on hea ja tuntud, kuid lubab paraku tulemuse saavutamiseks enamusel vähemusest jõuga üle sõita. Juba praegu on seda meie parlamentarismis liiga palju. Seetõttu tuleks püüda leida teid, mis paneksid kõik riigikogus esindatud jõud ühise eesmärgi nimel koos tegutsema. Ja selleks sobib hästi rahvaesindajate hirm kaotada töökoht, mis seotaks presidendi äravalimise kohustusega.

Põhiseadust tuleks edaspidi kohendada ja eelnimetatud olukorra tekkimisel peaks riigikogu minema laiali ja välja kuulutama erakorralised valimised. Kehtiva põhiseaduse järgi saab erakorralised valimised välja kuulutada, kui riigieelarve jääb vastu võtmata ja parlament ei suuda valitsust kokku panna. See, et riigipea valimise ebaõnnestumise korral sama sanktsiooni pole, on ebaloogiline. Nii suureneks kindlasti koalitsiooni ja opositsiooni koostöövõimekus, seega vastutus riigi hea käekäigu eest.

Kandidaadid ja nende meeskonnad on ilmselt väsinud mööda Eestit tuuritamast ja olemast tähelepanu keskmes. Neist kõigist on inimlikult lausa kahju, kuid eriti kandidaatidest, kelle pingutust ei krooni presidenditiitel. Seetõttu oleks suures finaalis ilus kasutada mitte tööintervjuu formaati, vaid iluduskuninganna valimise loogikat, mille järgi kõik lavale kutsutud tüdrukud on kaunitarid. Ka lõppvõistlusel kõige vähem punkte kogunud missikandidaat on ära teeninud publiku imetluse ja suure aplausi.

Nii et sõltumata tulemusest oleme nende presidendivalimistega juba saanud mitme hinnalise kogemuse võrra rikkamaks ja loodetavasti ka targemaks. Nii me seda oma Eesti (riigi) asja ühiselt ajamegi.

Autor on Vabaerakonna liige