Eesti uudised

EBATAVALISED RÄNDURID: ööklubis käiv kana, seenelist tervitav siga ja kõnniteel patseeriv kilpkonn (1)

Maarit Stepanov, 15. september 2016, 04:00
DISKOKANA: Veidi häbeliku ilmega lind uue omaniku süles. Foto: Urmas Kaldmaa
Loomavarjupaigad saavad iga päev teateid. Tavaliselt helistatakse, kui nähakse hulkuvat koera või kassi. Teinekord tuleb loomaekspertidel tegelda ka haruldasemate muredega. Kodu on otsitud kilpkonnale ja pesukarule ning teistelegi Eesti metsades võõrliigina elavatele loomadele. 

Varjupaikade MTÜ üldjuht Triinu Praks kinnitab, et peale koerte, kasside ja küülikute on haruldasematest hulkuritest siiski harva teatatud. Näiteks omapäi jalutavat tiigrit pole Eestis nähtud, iguaani aga küll. Seda liiki ringikolaja elab Viljandis ja armastab aeg-ajalt ula peale minna. "Aga nüüd pole temast ammu kuulnud. Tema puhul juba teame, et kui saame teate, et tänaval kõnnib imelik eelajalooline elukas, siis helistame peremehele ja tema siis läheb vaatab ja ütleb: näe, ongi minu iguaan." 

Rahumeelne, aga salakaval

Triinu Praksi arvates teevad inimesed sageli vea, kui arvavad, et kilpkonnad on aeglased loomad ja püsivad ustavalt peremehe kõrval. "Inimene viib kilpkonna aeda ja arvab, et ega ta sealt kusagile lähe – järgmisel hetkel on loomake kadunud!"

RÄNDUR: Kilpkonn läbis kahe nädalaga 300 meetrit. Margit UdamFoto: Margit Udam

Samal teemal

Paide noortekeskuse juhataja Margit Udam kohtus ühe kilpkonnaga äsja. Naine kirjeldab, et esmaspäeva hommikul tuli noortekeskusesse vanem naine ja kuulutas: "Kuulge, teil on siin õue peal kilpkonn!" Parasjagu majas olnud noorsootöötajad ei suutnud kuuldut uskuda. Tormasid õue ja seal ukerdaski kilpkonn piki kõnniteeäärt. 

Margit Udam kirjeldab, et külaline sai kogu tähelepanu: talle tehti karbist kodu ja ehmunud naised jälgisid suure huviga, kuidas kilpkonn talle antud muruliblesid sõi. Kauaks rändur noortekeskuses aga ei peatunud: kahe tunniga leiti looma peremees, kes selgitas, et kilpkonn on pärit 300 meetri kauguselt ja oli jooksus kaks nädalat. 

Linnud lennus 

Eesti Loomakaitse Seltsi kommunikatsioonijuht Liisa Moosaar teab, et eksootilistest loomadest ja lindudest on suurimad põgenejad viirpapagoid. Laia maailma pääsevad nad avatud aknast, aga koduteed tavaliselt ei leiagi. Moosaar tõdeb, et lõunamaistele lindudele on meie kliima liiga karm: "Sageli on ka suveööl väga külm ja nad ei talu alla 15kraadist temperatuuri." Moosaar arvab, et paljude lindude elupäevad lõpevad ka kassikäppade all. 

Mõni lind on aga nii kuulus põgeneja, et nende omanikku on lihtne leida.

Triinu Praks teab, et ka Sassi jaanalinnufarmi lindudel on kombeks aeg-ajalt ula peale minna: "Mõni inimene võib siis teeääres näha emusid ja jaanalinde, mis Eestis väga tavaline vaatepilt ei ole."

Praksi sõnul teab põgenejate peremees tavaliselt ka ise, et linnud on varvast lasknud. "Ta lihtsalt ei saa neid kohe neid kätte."

Vahel tuleb ette, et peomeeleolus võib teiste seas õõtsuda ka täiesti tavaline kana. Praks meenutab juhtumit, kus keset suveööd helistati Pärnu loomade varjupaika ja teavitati: "Ööklubi Mirage ees on kana!"

Teda püüdma läinud varjupaiga töötajad leidsidki tähnilise linnu Rüütli tänaval rahvasummas patseerimast. Omanikku aga kindlaks teha ei õnnestunud ning kana pidi leppima uue kodu ja perenaisega.

Praks ei suuda juhtunule tänaseni seletust leida: "Kuidas see kana võis sinna sattuda: me ei suuda ka kõige parema fantaasia korral välja mõelda!" naerab naine rõkkavalt.

Ka minisigadega on loomakaitsjad tegelnud. Liis Moosaar jutustab, et eelmisel sügisel läks üks Tallinnas pere Laitsesse külla ja võttis ka lemmikuna peetava minisea Possu kaasa.

"Ega see siga enam väga pisikene olnud – ta oli ikka juba korraliku keskmise koera mõõtu," kirjeldab Moosaar. Possu oli lastud aeda, kuid selles oli auk ja loom puges sealt läbi. Edasi jalutas ta metsa, kus kohtus seeni korjanud külatädiga.

"Tädi võttis sea endaga kaasa, helistas loomakaitseseltsi ja küsis: mida teha, mul on siin üks imeliku välimusega siga," kirjeldab Moosaar.

Hättajäämine pole häbiasi

Kiipi Possul ei olnud, aga kohalikud teadsid, millisest aiast siga pärit oli. Kui rändaja tagasi pere juurde viidi, teatasid viimased sootuks, et tahaksid loomast loobuda. Perel ei olnud linnakorteris seale vajalikke tingimusi, nad ei teadnud, kuidas tema eest hoolt kanda.

POSSU: Miniseale meeldib metsas jalutada ja mullas tuhnida. Foto: Eesti Loomakaitse Selts

Looma jalad olid täiesti korrast ära. Moosaar on aga seale mõeldes rahul: "Nüüd on see siga väga rõõmus – leidsime talle kodu Muhumaal. Seal saab ta mullas tuhnida ja teha kõiki asju, mida sead armastavad."

"Poolteist aastat tagasi teatas omanik, et ta ei saa enam oma pesukaruga hakkama," meenutab Moosaar. Pesukaru elas Lasnamäe korteris kitsas puuris ja muutus järjest kurjemaks.

PESUKARU: Halvasti hoitud loom alustas uues kodus uut elu.Foto: Erakogu

"Kui me teda päästma läksime, leidsime ta puurist šokolaadibatoonide ja kohukese pabereid."

Moosaare sõnul visati pesukarule ette kõike, mis parasjagu kätte sattus ja sellest sai loom peensoolepõletiku, mis omakorda tegi teda veel agressiivsemaks.

Lugu lõppes siiski hästi, sest lemmikule leiti uus kodu, kus ootasid suur aedik ja sõbralik liigikaaslane.

"See on ikka kõva äri! Pesukaru eest tuleb maksta ikka sama palju kui tõukoera eest," mõtiskleb Moosaar ja lisab, et pesukarude müük keelati Euroopa Liidus mõni kuu tagasi ära.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee