Juhtkiri

Juhtkiri | Sind surmani küll tahan ma tööl pidada (72)

Õhtuleht.ee, 14. september 2016 19:48
Foto: MATI HIIS
Sotsiaalministeeriumi kava tõsta pensioniiga 70. eluaastani mõjub kui punane rätik härjale olukorras, kus haigekassa vaevleb ülekulu käes ning ühe lahendusena terendab eriarstiabi kättesaadavuse vähenemine. Vihasele inimesele tundub minister Tsahkna sõnum küüniline – tööd tuleb rabada kuni surmani. Sest praegu ulatub Eesti meeste keskmine eluiga napilt üle 70 aasta, naistel veidi rohkem. Kui aga riik tahab end pensioniea kergitamisega sisuliselt vabastada pensioni maksmise kohustusest, siis tekib ühiskonnal ka õigustatud ootus senise maksusüsteemi muutmiseks. Tõsi, vahepealse aja jooksul, kui pensioniea tõus peaks 2040. aastal jõustuma, tõuseb küllap ka keskmine eluiga. Kuid selge on seegi, et siis on järjest rohkem neidki, kes ei ela pensionieani. Nende jaoks on ebaõiglane töötada kogu elu selleks, et riik saaks hakata vaid vähestele väljavalitutele pensioni maksma.

Samas on selge, et riiki sunnib sellist ebapopulaarset sammu astuma demograafiline olukord. Kui ikka maksumaksjaid pole ja tulevikus peab iga töölkäija oma maksudest ülal pidama üht pensionäri, siis on vähe häid lahendusi. Seda enam, kui rahvastiku vananedes on vaja järjest rohkem raha meditsiinisüsteemi ülalpidamiseks. Et seda napib juba praegu, on näha haigekassas haigutavast miinusest.

Samal teemal

Kui inimene on terve, siis võib ta hea meelega töötada ka kõrge vanuseni. Kui arstiabi aga lonkab, siis täienevad jõudsalt töövõimetute read, kellele riik peab hakkama toetust maksma. Vaata kust kandist tahad – ikka on raha vähe!

Sündivuse järsku tõusu pole ette näha. Teha osade lääneriikide eeskujul panus pagulaste tööle tähendab, et kuhjuvad muud probleemid, millega teised riigid juba maadlevad. Praegu laseme kergel käel riigist lahkuda parimas eas meestel ja naisel, jäädes ilma nii tööjõust ka maksurahast. Tööjõu väljavoolamise pidurdamiseks ja vähemalt osa inimeste tagasimeelitamiseks on eelkõige vaja muuta inimestesse suhtumist – suure riigifirma juht ei saaks endale lubada ärplemist, et 45aastane inimene on juba õppimisvõimetu ega sobi enam isegi koristajaks. Aga täitsa võimalik, et läänelik pension muutubki tulevikus anakronismiks ja elu hakkab käima sootuks uue mudeli järgi. Millise? Seda me veel ei tea.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee