Rahvuskoondise treeneritetiimi värskeimad liikmed, peatreener Martin Reim (vasakul) ja tema abiline Andres Oper peavad taastama sära mängijate silmades. (Tiina Kõrtsini)

Eesti jalgpalliliit kinnitas täna meestekoondise peatreeneriks rekordinternatsionaali Martin Reimi, keda hakkavad abistama Andres Oper, Janno Kivisild ning Mart Poom. Tööd, pole kahtlustki, on meestel nii, et tapab, sest koondis on pealtnäha üsna sügavas mülkas. Aga millest alustada?

Järgmiste valikmängudeni Gibraltari ja Kreekaga on jäänud pisut üle kolme nädala. Selge on see, et selle ajaga Eestist Saksamaad ega Sergei Zenjovist Luis Suarezt ei vooli. Küll aga on kaks nüanssi, mille kiire ja eduka ravi korral on võimalik taas fännid rõõmust joovastuma panna ning Lilleküla rohe-valged istmed ühtlaselt sinise vaiba alla matta.

Esiteks, nagu Reim ja Opergi tänasel pressikonverentsil rõhutasid, on vaja taastada koondislaste mängulust ning tahe end pärast rahvushümni kuulamist-laulmist pildituks pingutada. Nagu tegi seda sõudja Allar Raja Rio de Janeiro olümpiafinaalis.

Viimastes mängudes polnud ei üht ega teist. Olgu põhjuseks tänases Eesti Ekspressis vihjatud teatud seltskonna kättemaks Sergei Pareiko hülgamise eest või miski muu, rahvuskoondis (ükskõik, mis ala) pole see koht, kus lonkida, tujutseda ega üleüldse sunniviisiliselt olla.

Seejuures on hea kasutada Konstantin Vassiljevi – keda iroonilisel kombel Bosnia ja Hertsegoviina mängu ajal ning järel enim tahtejõuetuse ees hurjutati – augusti lõpus Õhtulehele öeldud sõnu: „Kõik peavad aru saama, et koondises olemine pole lihtne. See pole mingi lõbus laager, vaid koht, kus on vaja end tõestada ja rahvale näidata, et Eestis osatakse ka jalgpalli mängida.“

Meeste näod peavad taas platsil olles naerul olema. (Toomas Tatar)

Hüva, lõbus peab ka olema. Mitte selline tilu-lilu lõbus, aga rõõm ja nauding tehtava töö üle. Sest jalgpall on äge mäng ja mis võiks olla kihvtim kui teha seda rahvuskoondises? Või nagu sõnas koondise üle-eelmine peatreener Tarmo Rüütli septembrikuu ajakirjas Jalka: „Jalgpall on mäng ja kui suudate mängida naeratus näol, on see parem, kui surmtõsiselt tükitööd teha.“

23 täismehest koosneva seltskonna psühholoogia on kahtlemata üks äärmiselt keeruline mehhanism, aga Reimi ja co eest võiksid pool tööd ära teha puhtalt nende nimed. Ühest küljest on mehed tuttavad (kes mängijakarjäärist, kes U21 koondisest), teisalt aga ei kujuta ette (noort) jalgpallurit, kes tahaks riigi rekordinternatsionaali ja/või läbi aegade suurima väravaküti ees häbisse jääda. Või neilt seanaha vedamise eest hurjutada saada.

Teisisõnu, Reimi ja Operi nimi võiks juba iseenesest olla lisamotivaator endast kõik ja natuke veel nii treening- kui mänguväljakule jätta. Kui miljonist anonüümsest eestlasest ei peaks piisama. Ja teisiti, kui meeletu tahtejõuga, Eesti supertulemusi ei tooda.

Teiseks, standardolukorrad. Tänasest endine peatreener Magnus Pehrsson rõhutas oma ametiaja ühes esimeses intervjuus, et Eesti saab parandada tegutsemist standardolukordades. „Me teenime päris palju standardolukordi, aga ei löö neist eriti väravaid. Küll aga lüüakse standardolukordadest üpris palju väravaid meile. Kui suudaksime need numbrid teistpidi pöörata, oleks tegu silmapaistva töövõiduga,“ sõnas Pehrsson 2014. aasta jaanuaris.

Rahvuskoondise fännid tahavad jalgpalluritelt ennastsalgavat võitlust. Kui endast on silmanähtavalt kõik antud, siis pole ka kaotus patt ega häbiasi. (Toomas Tatar)

Kaks aastat ja 9 kuud kestnud reaalsus oli teine. Standardolukordade kaitsmine on Bosnia mängu taustal eriti valus teema, aga pikemalt tahaks peatud hoopis rünnakul. Frank Liivaku värav juuni alguses Andorra võrku on selle aasta ainus standardile järgnenud tabamus. Möödunud novembris keerutas Konstantin Vassiljev ühe trahvilöögi Saint Kitts ja Nevise võrku. Ent see on ka aastaks 2015 kõik.

Isegi, kui 2014. aastal sündis veel mõnest standardolukorrast värav (neid ei kontrollinud järele), pole sel laias laastus tähtust. Fakt on see, et Eesti nurga- ja trahvilöögid kujutasid Pehrssoni käe all vastasele lubamatult vähe ohtu. Ja väidan seda mitte ülaltoodud nukrate arvude põhjal, vaid olles ise kõiki koondisematše näinud.

Pole mõtet pikalt jahvatada teemal, kui oluline relv standardolukorrad Eesti-suguse väikeriigi jaoks on. Seda teab iga vutisõber niigi. Küsimus on lihtsalt, miks? Miks Pehrssoni-Eesti standardid nõnda nürid olid? Jutu järgi drilliti neid trennides kõvasti, ent rahva silmad tulemust ei näinud.

Kuidas asja parandada, teavad äsja ametisse nimetatud (ja seal jätkavad) mehed ajakirjanikust paremini. Siinkirjutaja võib vaid tähelepanu juhtida, et toda aspekti on vaja parandada. Mida kiiremini, seda parem, sest Kreeka ja Belgia ootavad. (Gibraltarist saame vast muud moodi ka jagu).

Jõudu tööle, mehed!

Jaga artiklit

1 kommentaar

G
Gibraltar  /   17:11, 18. sept 2016
ärge hõisake siin midagi, tekitame teile probleeme ja siis saate jälle eest ja tagant, rahva ja vutisõbra poolt

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis