Reis

Tüübid, kes suudavad lennureisil kõik hulluks ajada (2)

Argo Kasela, 10. september 2016 04:00
Turvakontroll on paratamatu: Õnneks suurem osa inimesi hindab oma ja kaasreisijate aega ning valmistub selleks aegsasti. Foto: Tairo Lutter
Reisijad tulevad pardale ning sageli tundub selles rutiinsena näivas kaoses, et pimedad inimesed on märksa krapsakamad kui nägijad. Viimastele tundub loogikavastane, et 14. rida järgneb 13. ning A ja B kohad on tavaliselt kõrvuti. Samuti leiab kurt kiiremini oma koha kui see, kes kuuleb. See on ka mõistetav – ta on lihtsalt harjunud mõtlema samm ette.

Kuhu-ma-üldse-pileti-broneerisin tegelased

Nii satuvad inimesed, kes panevad varakult dokumendid valmis, et check-in läheks kiiremini, järjekorras tingimata nende taha, kes on unustanud näiteks kontrabassile lisakoha tellida või lisapagasi eest maksta ning nõuavad nüüd häälekalt ja kaua "õigust". Või siis juhtuvad check-in’iks valmistunud kodanike ette need, kes on unustanud, kuhu ja miks nad on pileti broneerinud.

Omaette grupi moodustavad nn Kaval-Antsud, kes "unustavad" sageli lisapagasi eest maksta, lootes, et ehk läheb läbi.

Tavaliselt ei lähe ja siis alustatakse protsessimist, mis tavaliselt ei vii kuhugi ja lõpeb uue arve vormistamisega või asjade ümberpakkimisega, mis omakorda võtab aega ja paneb terve järjekorra tüdinult puhkima.

Nii puust ette ja punaseks, kui turvakontrolli käske ja keelde tänapäeval, joonistati keskajal piiblilugu kiriku seintele. Ikka selleks, et igaüks saaks aru. Kuid erinevalt keskajast ei mõika pooled sellest hoolimata midagi, kuigi silt vahib otse näkku.

Taas võtab suurem osa inimesi juba turvakontrolli järjekorras vööd maha, eemaldab käekellad, suuremad metallesemed ja pealisriided. Mõni pakib need ka kotti, et midagi turvalindile ei ununeks ja pärast kähku edasi saaks.

Lubatud vedelikud ja arvutid on samuti juba ammu näpus, et need eraldi panna. Ja siis satub ette jälle see, kellel puudub samm ette mõelda.

Üks hakkab tolliametnikuni jõudes aeglasemalt kui striptiisitar oma seitset jopet ja jakki seljast koorima, teisel on kotis liitrine šampoon, kolmandal nõuab metallist aksessuaaride eemaldamine abitööjõudu ning neljas eemaldab pärast igat piiksuvat korda üha uuesti ja uuesti turvaväravat läbides oma kotist järgmise nutividina. Kindlasti ükshaaval.

Neil, kel puudub ettemõtlemisvõime, pole paraku enamasti ka oskust teistega arvestada. Seda armsamad on inimesed, kes astuvad kõrvale, öeldes, et neil läheb aega ja lasevad mööda need, kes on turvakontrolliks valmis.

Pardale jõudes eristuvad nägijad, kes ei näe, ja kuuljad, kes ei kuule, lennujaamast veelgi selgemalt. Näiteks pakivad nad vahekäigus oma kohvri üksipulgi lahti ning siis kokku tagasi just sel ajal, kui lennukitäis rahvast üritab neist mööda pääseda. Kui sellised tegelased lõpuks istuvad, on kohal oot-oot-oot inimesed.

Pardale jõuavad oot-oot-oot inimesed

Oot-oot-oot… kus see rida 14 nüüd oligi,

oot-oot-oot, aga see on ju alles 13,

oot-oot-oot, siin on juba kellegi asjad,

ott-oot-oot, see kott küll sinna ei mahu,

oot-oot-oot, kas sa lülitasid mobiili välja,

oot-oot-oot, kas koht A on akna all või vahekäigus,

oot-oot-oot, ma ei näe üldse, kus need kohad on,

oot-oot-oot, ma võtan raamatu välja,

oot-oot-oot, rahakotti läheb ka vist tarvis,

oot-oot-oot, võib-olla ei lähe ka,

oot-oot oot, aga rahakotti ei olegi,

oot-oot-oot, ega sa seda kohvrisse ei pakkinud,

oot-oot-oot, las ma vaatan,

oot-oot-oot, kas sa mobiili võtsid välja,

oot-oot-oot, aga mobiili polegi kotis, kuhu sa ta panid,

oot-oot-oot, kuule, äkki jäi maha,

oot-oot-oot, vaata igaks juhuks kohvrist ka,

oot-oot-oot, ta ei seal saa olla,

oot-oot-oot, aga kuhu sa panid pardakaardi,

oot-oot-oot, see peaks olema taskus,

oot-oot-oot, taskus ei ole, järsku panid kohvrisse,

oot-oot-oot, vaata igaks juhuks seljakotist ka.

Ja nii see läheb, kuni keegi võtab julguse kokku ja trügib oot-oot-oot inimesest mööda või palub tal kõrvale astuda. Kui sõna sekka poetab pardasaatja, õnnistatakse teda rahvavaenlase pilguga.

Kui aga paluda väikepagas istme alla panna, võib pilgust välja lugeda süüdistusi vähemalt inimõiguste rikkumises.

Siis pole ju jalgadele ruumi! Ja üldse, kuidas ei suuda personal pagasiriiulit vajadust mööda suuremaks venitada. Kui oot-oot-oot inimesed on lõpuks istunud, asuvad tegutsema nagu sipelgad oleks püksis tüübid.

Tegutsema asuvad nagu-sipelgad-oleksid-püksis tüübid

Varem või hiljem istub oma kohale ka mõni selline tegelane. Kuid mitte kauaks, sest peagi tuleb tal mingi mõte pähe ning vaatamata sellele, et turvademonstratsioon juba käib, läheb kõvaks kohmitsemiseks.

Sel ajal aga peavad kõik istuma, sest nii imelik, kui see ka pole, soovivad mõned inimesed turvademonstratsiooni jälgida ning paraku pole edasi tagasi pendeldav kaasreisija klaassepa poeg, kellest näeb läbi.

Nagu-sipelgad-oleksid-püksis tüüp võib tegutseda tundide kaupa. Teeb pagasiluugi lahti, võtab kohvri välja, paneb luugi kinni, teeb kohvri lahti, võtab seljakoti välja, paneb kohvri kinni, teeb seljakoti lahti, võtab käekoti välja, paneb seljakoti kinni, teeb käekoti lahti, võtab rahakoti välja, paneb käekoti kinni, teeb rahakoti lahti, võtab kilekoti välja, paneb rahakoti kinni, teeb mobiili lahti.

Pärast väikest hingetõmbehetke paneb mobiili kinni, teeb rahakoti lahti, voldib kilekoti kokku, paneb rahakoti kinni, teeb käekoti lahti, teeb seljakoti lahti, paneb käekoti kinni, paneb seljakoti kinni, teeb kohvri lahti… ja siis leiab, et järjekord läks sassi ning protseduur algab otsast peale.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee