Seda jama, mis praegu toimub, saab iseloomustada ainult ühe sõnaga – piinlik. Paljud on kirjutanud presidendiameti tarbetusest, sealhulgas mina. Kordame üle – parlamentaarses riigis pole presidendil mingit tegelikku võimu, tegemist on n-ö valitud kuningaga, kusjuures valijaks ei ole rahvas. Lisaks on meie kultuurikiht veel liialt õhuke, et oskaksime asjad kuidagi positiivseks pöörata, näiteks näha selles rahva poolt tunnustatud veteranpoliitikute auametit (nagu näiteks Iirimaal).

Praegu toimuva puhul pole kõige hullemad tagatoakokkulepped, et täna toetame meie teie kandidaati, kui lubate homme meie oma toetada, või pärastine nõiajaht, et kes keda reetis. Tegelikult pole suuremat tähtsust, kas saadikud peaksid järgima parteijoont või võivad ise mõelda. On ju puhas mänguteooria, et kui teatud reeglid kehtivad, siis kas mängid nende reeglite järgi või lepid kaotusega. Kui reeglid annavad eelise sellele, kes suudab „omad” üles rivistada ja teistega vettpidava kokkuleppe sõlmida, siis ei saa hukka mõista seda, kes nii teeb.

President kui inimene

Nukker ja pisut õudnegi on see, et enam pole juttu põhilisest – presidendist. Keegi ei vae enam isikuomadusi ja tundub, et hoolega välditakse rahva tegelike eelistuste väljaselgitamist – veebis klikkide korjamine ei loe.

Me jälgime praegu – vabandatagu selline otseütlemine – kuidas võimuerakonnad püüavad läbi suruda endile enam-vähem vastuvõetavat topist. Me jälgime parlamentaarset mängu – poliitikud üritavad sõlmida kokkuleppeid nii erakondade sees kui ka vahel: keegi läheb tülli, keegi lepib, keegi reedab ja kellelegi avaldatakse survet. Me ei kuule enam Eesti huvidest, kuuleme justkui mingi arusaamatu üksteise alttõmbamise mängu reportaaži: sel korral hääletati nii, sest oli kokkulepe või takistati kedagi teist; ja tol korral oli selline kokkulepe, mis pidi olema neile kasulik ja takistama neid teisi.

Minul hakkab kõhe – pole pääsu kahest järeldusest: 1) sobivalt survestades on võimalik meie parlamendisaadikuid panna ükskõik mille poolt hääletama, ja vastupidi 2) ükskõik, kuidas nad hääletavad, alati leitakse selleks ettekääne.

Ja astugem veel samm tagasi – kuulge, kas Eestiga on tõesti juba nii halvasti, et meil pole presidendikski enam ühtegi väärikat ja plekita inimest leida? Kas Eestil pole tõesti enam välja panna kedagi, kel poleks nii vastuvõetamatut minevikku või tausta? Rahvas tahaks väärikat juhti, ent Eesti president ei ole juba põhiseaduse järgi rahva president, ta on erakondade kokkuleppepresident. „President” kõlab uhkelt ja alateadlikult oodatakse temalt palju, samas kui seadustest tulenevalt pole tal mingit õigustki iseseisvalt toimetada – rahvas ja need, kes presidendi „teevad”, lähtuvad väga erinevatest põhimõtetest.

Lisaks on Eesti praegu moraalselt üsna nutuses seisus – meid valitseb kaotajate koalitsioon, kelle ainus püüd on neli aastat võimul püsida, majandus kiratseb, demograafilised näitajad osutavad melanhoolselt nulli suunas ning vahe loosungite ja tegelikkuse vahel hakkab muutuma skisofreeniliseks. Sellises olukorras jäävadki ainult halvad ja väga halvad valikud.

Seekord pole suurt muud teha, kui kaitsta oma vaimset tervist ja teha seda, mida tsirkuses tegema peabki – imetleda sooritust ja naerda.

Niikuinii läheb halvasti. Ent teisest küljest on just õige aeg arutleda presidendiinstitutsiooni mõtte ja vajalikkuse üle. Eestlane suudab naerda ka üsna karmide naljade üle, kuid kas siiski poleks targem presidenditsirkus lõpetada enne, kui väga valus ja piinlik hakkab?

Jaga artiklit

1 kommentaar

E
Enno Puidet  /   21:20, 12. sept 2016
No nii ongi, paraku. Irvita nagu NSVL ajal ja hoia oma vaimset tervist. Aga see ei ole see, mille pärast rahvas oli Balti ketis ja seisis Toompeal Interrindlaste vastu. Mina ei olnud Balti ketis selleks, et üht liitu teise vastu vahetada.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis