Ilm ja loodus

Kas maailma valitsevad seened? (9)

Piret Pappel, 3. september 2016, 04:00
Punase kärbseseene viljakehadest moodustunud ring. Seeneniidistiku nooremas osas kasvavad mullast välja viljakehad ehk meile tuntud seenedFoto: VidaPress
Ilus ja hõrgutav kukeseen, tüütu küüneseen ja kapis vedelenud leival valendav hallitus on seened, millega enamasti kokku puutume. Seeni on siiski palju rohkem, nende eluviisid võivad olla üpris ootamatud ja mõjutada üsna jahmataval moel nii inimest kui ka teisi elusolendeid.

Kes on seen? Pikka aega panid bioloogid seeni ühte patta taimedega. Mida põhjalikumalt seda elusolendite rühma uuriti, seda enam hakati aru saama, et kuigi maapinnast kerkiv viljakeha võib kasvurütmi poolest taime meenutada, on need kaks elusolendite tüüpi siiski väga erinevad.

Seenerakud ei moodusta kudesid, vaid ainulaadse olelusvormi – seeneniidistiku ehk mütseeli, mis koosneb üksikutest seeneniitidest. Seentes leidub terve hulk molekule, mis on ainult neile iseloomulikud. Näiteks on paljud seentes sisalduvad värvained sellised, mida mujal looduses ei leidu.

Punase kärbseseene viljakehadest moodustunud ring. Seeneniidistiku nooremas osas kasvavad mullast välja viljakehad ehk meile tuntud seenedFoto: VidaPress

Seente toitumine on seetõttu ülimalt põnev. Toitu saavad nad elusat või surnud orgaanilist ainet lagundades. Paljud liigid on hoopistükkis otsinud elukaaslase, kelle abil sööki hankida.

Surnud orgaanilisest ainest toitujad on näiteks kõik tavalised hallitusseened, kelle eoseid on kõikjal. Kui jätta niiske sai mõneks ajaks seisma, kattub see kiiresti hallitustega. Kõigepealt ilmub nähtavale mustade täpikestega valge kirme – nutthallitus.

Kui on raatsimist loodusvaatlusi jätkata, saab mõne aja pärast näha uhkemat liiki – harulise pintsli kujulist rohehallitust. Hallitusseened rikuvad toitu ja osa nende toodetud ainetest on mürgised või vähki tekitava toimega. Sestap ei maksa hallitanud toitu süüa.

Hallitusseened kasutavad toiduks surnud taimi ja loomi.Foto: Vida Press

Üks laialt levinud tõbi on hallitusseente tekitatud allergia, mis võib esile kutsuda nii allergilise nohu kui ka astma. Kehvemal juhul mõjuvad hallitused näiteks seedekanalile ja siis tekib sooleärritus.

Kraadi võrra kangemad on need seened, kes tarvitavad elusat orgaanilist ainet. Siia seltskonda kuuluvad kõikvõimalikud parasiitseened. Ainuüksi inimesel on teada ligi tuhat sellist seeneliiki.

Haigusetekitajad armastavad sooja ja niiskust. Nad võivad elutseda nii nahal, küüntel, hingamisteedes, suguelundkonnas kui ka silmades-kõrvades. Nakkuse võib saada nii seeneniitide tibatillukesi jupikesi kui ka seeneeoseid sisse hingates või näiteks vigastatud naha kaudu.

Kõige tuntumad ja tüütumad on ilmselt naha ja küünte seenhaigust tekitavad seened ehk dermatofüüdid, kelle toiduks on naha sarvaine.

Kurja tõbe võivad põhjustada ka lihtsa ehitusega pärmseened, kes tarvitavad toiduks enamasti suhkruid. Inimeste elu muudab piinarikkaks pärmseen Candida albicans. Pärmid elutsevad koos mikroobidega, kõikide nahal, suus, seede- ja suguelundites.

Kui immuunsüsteem nõrgeneb, läheb limaskesta pinnal olev tasakaal käest ja pärmid hakkavad ülikiiresti kasvama. Sarnast mikro-floora tasakaalu häirumist esineb kõige sagedamini neil, kes peavad pikka aega antibiootikume võtma, teevad läbi keemiaravi või tarvitavad pärast maksa või neerusiirdamist immuunsust alla suruvaid ravimeid.

Seetõttu võib arst otsustada seenevastase ennetava ravi kasuks. Kuid samas lüüakse ka häirekella: nii nagu on tekkinud antibiootikumide suhtes tundetud bakterid, on ka paljud ohtlikud seeneliigid muutunud seeneravimite vastu tuimaks. Mikrobioloogide arvates käivad need kaks asja käsikäes.

Tarvitades rohkesti antibiootikume, lööb see kehas elutsevate pisiolendite loomuliku tasakaalu sassi ja seened võtavad võimust, seepärast ongi vaja võtta seeneravimeid.

Paraku on seente vastu mõjuvaid ravimeid antibiootikumidest veelgi vähem ja kui mõni nendest mõju kaotab, oleme suures hädas. Sellealase uurimistöö üks tippkeskusi asub Šotimaal Aberdeenis. Sealsete teadlaste hinnangul sureb seennakkustesse igal aastal umbes miljon inimest, kuid see arv hakkab lähiajal kasvama.

Vähemalt üks parasiitne seeneliik on muutnud maailma ajalugu. Kartuli lehemädanikku tekitav seen hävitas 19. sajandil Iirimaa kartulisaagi. Umbes kaheksast miljonist iirlasest tervelt miljon suri nälga ja suur osa oli sunnitud kodusaarelt lahkuma.

Kartuli lehemädaniku tekitaja kasvab kartulitaimede lehtede rakkude vahelises ruumis. Seeneniidid õgivad aplalt ja hakkavad vohama, kasvades välja lehtede õhulõhedest.

Siis tekivad eosed, mis levivad seni tervetele taimedele ja liiguvad jällegi õhulõhede kaudu taime sisse. Selle seene eostel on viburid ja vees liiguvad nad väga nobedalt. Kui suvi on vihmane, levib seen kiiresti ühelt taimelt teisele.

Lisaks parasiitidele on seente hulgas vägagi palju selliseid, kes harrastavad teiste elusolenditega hoopis keerukat kooselu. Kui seeneniit kasvab koos taimejuurtega ja nendega läbi põimub, tekib omalaadi moodustis – seenjuur ehk mükoriisa.

Bioloogide arvestuste järgi esineb mükoriisat suurel osal taimedest. Tõenäoliselt elab seentega koos kuni 90 protsenti taimi. Nii käib maa all tõeline inimsilma eest varjatud salaelu, mille niite tõmbavad sõna otseses mõttes seened.

Mükoriisa võib olla väga erineva ehitusega – seeneniidid võivad kasvada nii taimejuurte peal, kui ka juurerakkude vahel või isegi rakkude sees. Kooselust saavad kasu mõlemad osapooled – taimed pakuvad seentele eluks vajalikku orgaanilist ainet ja saavad vastu kasulikke mineraale.

Kuna seentelt saadav abi on piisavalt tõhus, on näiteks mõnelt puuliigilt kadunud peenikesed juurekarvakesed. Orhideed aga on muutunud seeneniitidest nii sõltuvaks, et ei suuda ilma nendeta idanedagi. Üheks selliseks taimeks on ka Eesti salumetsades ja puisniitudel silmailu pakkuv kaunis kuldking.

Kuldking vajab idanemiseks seeneniidistiku abi nagu kõik teisedki orhideedFoto: De Agostini Picture Library/REX

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee