Arne Lokk näeb kaasa silmadega

Kui pime inimene tunneb, mida ta käega puudutab, siis pime ja käteta nagu Arne Lokk ei tunne ega näe. Eelmisel aastal mais Saksamaalt Hamburgist saadud käeproteese kasutab Lokk ainult parema väljanägemise pärast. Kasu tal neist palju ei ole, sest protees ei ole võimeline tundma.

"Kasutan neid ainult teatrisse või kusagile mujale avalikkuse ette minnes," ütleb Lokk. "Muidu ei ole ju inimestel mind ilus vaadata. Parema käe elektroonilise proteesiga saan asju kätte võtta ja isegi allkirja kirjutada. Naine peab mulle ainult pastaka kätte panema."

Silmade ja käte eest on Lokil abikaasa Natasha. Nende pereelus tuleb nagu ikka ette nii paremaid kui ka halvemaid aegu, ent Lokk ei väsi Natasha headust ja mõistvust kiitmast. "Ega mind kerge kannatada pole," lisab ta. "Saaks lõpuks oma korteri," ohkab Natasha.

"Elame kahetoalises korteris koos ema, koera ja kassiga," kirjeldab Arne Lokk. Kaks aastat tagasi kirjutas linnavalitsust juhtinud Edgar Savisaar kirja, et linnavalitsus peab Lokile korteri eraldama. Tasapisi see ununes. Algul andsid ametnikud lootust ja lubasid, kuid nüüd on lootus hajumas.

Lokk on Kotkaristi ordeni kavaler, märk seisab kapis. Selle aasta jaanuaris kutsuti Lokk päästeameti pommigrupi viiendale sünnipäevale. Päästeameti peadirektor Harri Hein kinkis Lokile pühendusega käekella. "Kuhu ma selle panen või mida teen, ei oska öelda," muigab Lokk, ühtaegu nii irooniliselt kui ka kibestunult.

Saksamaal Arne Lokile "istutatud" hambad pidasid vastu poolteist aastat. Siis hakkasid need logisema ning Mustamäe haigla arstid tõmbasid sakslaste töö välja. Uute jaoks aga Lokil endal raha ei jagu ja haigekassa pole nõus kulusid kinni maksma.

Ühissõidukitega on raske liikuda. Algul maksis päästeamet Loki autojuhile 15 krooni tunni eest. Nüüd maksab Lokk ise, kui sõita tahab. Natasha ja autojuhi abiga käib Lokk sageli jalutamas ning teeb isegi tervisejooksu. "Sest edasi peab elama," kinnitab Lokk.

Arne Lokk õpib psühholoogiat. "Raske on, aga Natasha aitab," sõnab Lokk. "Kõik elavad raha nimel, aga mina tahan lihtsalt teisi aidata." Millist tööd ta tegema hakkab, seda ei kujuta Lokk veel ette. Üks mõte on aidata uimastisõltlasi.

Pärast õnnetust võttis Lokk kaheksa kuud kangeid valuvaigisteid, neist loobumist võrdleb ta narkomaaniast võõrutamisega. Ta usub, et suudab sellisele kogemusele tuginenes narkomaanide hingeelu paremini mõista. "Eelkõige aga peab inimene ise tahtma pahedest lahti saada," kinnitab Lokk.

Nägemise taastamisele võib Arne Lokk mõelda alles kauges tulevikus. Praegu poovib ta lihtsalt elada.