Kommentaar

Ats Miller | Rohelise energia pettus (24)

Ats Miller, kirjanik, 26. august 2016 18:07
Foto: ALDO LUUD
Elame müütide maailmas ja kuna kõik on muutunud äriks, kasutatakse müüte lollide eraldamiseks nende rahast. Turul oleme vennad ja õed! Osa müüte on naljakad, osad eluohtlikud ja osa lihtsalt tüütud. Üks tüütu ja pikemas perspektiivis inimkonnale ohtlik on müüt rohelisest energiast.

Kõigepealt on väga raske vaielda vastu inimtegevuse negatiivsele mõjule, ent küsimus pole selles. Küsimus on hoopis, kuidas vähendada seda negatiivset mõju, ilma et planeedi päästmise nimel end ära tapaksime.

Kas teate, et Eesti on siiani osa Loode-Venemaa energiasüsteemist? Ja kas teate, miks? Sest see on mõlemale väga kasulik. Ühenduse katkestamine poleks võimalik ühe käeliigutusega, sest energiavõrk ei ole lihtsalt hunnik traati. Elektriga on see jama, et see tuleb ära kasutada samal hetkel kui toodetakse. Suuremas süsteemis on lihtsam tagada pinge ja sageduse normispüsimist. Kui Eesti ühendataks lahti Loode-Venemaa energiasüsteemist, siis kuhu panevad tuulikuvennad sel juhul oma elektri (sest Eestil üksi poleks sellega midagi peale hakata)?

Tuule ja päikesega on teatavasti see huvitav asi, et neid ei ole kogu aeg. See tähendab, et energiavõrgu vajaliku võimsuse arvutamisel tuleb need arvestamata jätta. Ääretult elementaarne – sul peab vajalik võimsus garanteeritud olema. Vähe sellest, lisaks pead arvestama, et ka muud tootjad ei saa kogu aeg töötada optimaalsel võimsusel, kui pead vastu võtma tuule ja päikese energia, kui seda parasjagu on tulemas. Ehk siis on tuule- ja päikeseelekter päris energiavõrgu mõttes tülikad mänguasjad, mis ei põhjusta seni ka suuremaid probleeme tänu sellele, et nende võimsus on siiani marginaalne ja suured võrgud suudavad seda hajutada.

Kus on tuuliku koht?

Kunagi olid need arvestatavad energiaallikad hobuste ja härgade kõrval. Kui vajutad lülitile, eeldad, et tuli läheb põlema. Kui mingil põhjusel soovid end karistada tsivilisatsiooni hüvedest loobumisega, võid mõnda aega ka pimedas istuda, aga enamik tööstusest ja koolid-haigladki niimoodi mõelda ei saa. Teoreetiliselt võiks varuks hunnik akusid olla, aga seni on nende hind selline, et paadunumadki tuule- või päikeseenergia apologeedid kasutavad tegelikult enamik ajast suurte toodangut.

Kindlasti ei olnud halbu kavatsusi kõigil, kes tahtsid ja tahavad vähendada CO2 emissiooni ja mõtlesid välja süsteemi, kuidas traditsioonilisi energiaallikaid maksustades doteerida igasuguseid alternatiivseid võimalusi.

Kordame – eesmärk oli fossiilset kütust kasutavate asemel saada keskkonnaohutumad energiaallikad. Tegelikult aga saime näiteks tuulikud, mille iga 100 MW kohta vajatakse ruutkilomeeter maad, ja mille rajamisel saadakse üle saja tonni radioaktiivseid jäätmeid (haruldaste muldmetallide tootmisjääk), rääkimata muljetavaldavast kogusest muust saastest ja õhku paisatud  CO2 kogusest.

Geniaalne on sealjuures muidugi see, et tuulikuvendadele tasub see tänu dotatsioonidele ära. Nostalgia nostalgiaks, aga tööstuslikus mõttes rändasid tuulikud ajaloo prügikasti rohkem kui sajand tagasi ja välja kaevati need sealt ainult lollide eraldamiseks nende rahast.

Põlevkiviauto?

Sai mainitud, et elekter tuleb ära kasutada samal hetkel kui toodetakse. Loomulikult on olemas akud ja korraliku aku kasutegur võib olla isegi 99%. Ainult et need on suured, rasked ja kallid ehk nende tootmiseks kulub palju energiat ja materjale, mis tähendab lisaks palju saastet – ehk tegelikult ei tasu see ära.

Seepärast ongi seni läbi kukkunud kõik katsed akusid ratastele panna. Elektriautode müük Eestis püsib põhiliselt nullis pärast seda, kui toetused kaotati. Tegelikult ostsid elektriautod ainult need, kes olid raha peale tigedad või laotasid võõrast raha, näiteks riigiasutused.

Ah et neid peaks kõvasti toetama? Kontrollküsimus lugejale – millise puu otsas kasvavad toetused? Abistav vihje – kust tuleb raha koolidele, tervishoiuks ja pensioniteks?

Ja, muide, kust tuleb see elekter, millega elektriautosid laetakse? Tõsi, suure soojuselektrijaama kasutegur on pisut kõrgem kui automootoril, kuid kui liidame sinna juurde ülekandesüsteemi kaod, siis selgub, et elektriauto kasutegur ei erine tavalise bensiiniõgija omast.

Lisaks võtab akude laadimine aega. Kunagi ammu-ammu juhtusin bussis sõites nägema, kuidas keegi Zaporožetsi-omanik püüdis seda vändaga käivitada. Sõitja bussis ei suutnud oma suud pidada ja kommenteeris – näe, keerab oma kummimootorit üles. See tuleb mulle alati millegipärast meelde, kui näen elektriauto omanikke laadija juures igavlemas.

Kokkuvõtteks – enda petmine hulga keskkonnaohtlikumate asendustegevustega ei lahenda energiaprobleemi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee