Kommentaar

Jüri Saar | „Ma tean teid, te kõik olete televiisorist!“ (4)

Jüri Saar, kriminoloogia professor, Vabaerakond, 23. august 2016 18:26
Meie presidendivalimised on jõudnud põnevasse faasi, sest järgmise nädala alguses selgub, kas riigikogu suudab uues presidendis kokku leppida. Põhiseaduse järgi on presidendi valimine riigikogu ülesanne ning seda ülesannet peavad rahvasaadikud täitma. Probleem on selles, et riigikogu valimiste favoriidid ei ole eelistatud seisus valijameeste kogus, mis tähendab, et ühe põhiseadusliku protseduuriga saab presidendiks üks, teisega teine. Ja mõlemad on samal ajal parimad võimalikud.

Riigkogu variandi pooldajate väitel näitaks kokkuleppe sünd parlamendi küpsust ja võimekust täita oma kohustusi. Eilne Reformierakonna ja sotside omavaheline lepe suurendas võimalusi riigikogu variandi kasuks, mängides samal ajal otsustamisõiguse suuresti Keskerakonna kätte. Kriitikud väidavadki, et tegemist on labase kauplemisega stiilis „kurgid mulle, raha sulle“, mil kokkuleppe korvi pannakse kõikvõimalikke asju. Mis võivad presidendi teemast asuda vägagi kaugel, kuid mõjutavad Eesti poliitelu olulisel määral. Paraku ühishuvide otsingud just niiviisi välja kipuvadki nägema. Tehingu tulemuseks ei pruugi olla parim president, vaid selline, kes teeks ametis olles erakondadele kõige vähem peavalu.

Võimuvõitlus vanade ja uute vahel

Kaks uut erakonda riigikogus on teinud sedalaadi kokkuleppe saavutamise tehniliselt keerukamaks kui varem ja sellega on kasvanud oponentide lootus viia presidendivalimised valijameestele ehk põllule. Ei anna nii küll päris tõsist võimalust kõigil endale riigipea valimiseks (võrrelduna presidendi otsevalimisega), kuid ikkagi suurendades avalikkuse osalust suurel määral, kui riigikogu tasemel see on võimalik. Ja rahva seas on praegu väga suur huvi presidendivalimiste vastu, mida pole võimalik eitada.

Veelgi enam, toimuvas näeme arengulist loogikat: rahvas valis viimati riigikokku uued jõud, kes nüüd seisavad selle eest, et anda lihtinimestele suurem õigus kaasa rääkida presidendi valimisel. Seejärel nõuelda muutusi kohalikel valimistel ja siis juba järgmistel parlamendivalimistel. Valimiskogus valitud presidendil oleks suurem legitiimsus, ta oleks kindlasti vähem sõltuv erakondadest ja nende tagatubades tehtud otsustest. Ta suudaks omakorda mõjutada Eestis toimuvat soodsas suunas, ärataks meid kõiki üles seisaku unest ja kutsuks vajadusel erakondi korrale. Ja julgustaks ehk mõnd vana erakondagi eluolu lahtiste silmadega vaatama. Seetõttu on loogiline, et uued tulijad toetuvad kampaanias enam avalikkusele, lootes selle kaudu tulemust mõjutada. Ja leida toetust edaspidiseks.

Ka vastupidine loogika on olemas, sest just praeguste presidendivalimiste kontekstis püüab mõni võimuerakond näidata uute erakondade ebausaldatavust. Kleepides ühele neist külge äärmusluse silti ja teisele väärtuste puudumist – mida iganes niisugune väide ka ei tähendaks. Eriti kui võtta arvesse süüdistajate endi pikaajalist põhimõttelagedust. Tulenevalt sellest tegutsevad vanad parlamendis olijad pigem kulisside taga, otsides teiste erakondade otsustajatega ühishuvisid. Ka lahkuva presidendi viimasest kõnest oli valimistele pühendatud osas tajutav jääkeldri stiilis jahutav sõnum.

Võimuerakondade avalikkust manitsev kampaania, kus rahvale öeldakse selgelt, et pole teie asi püüda aru saada meie kõrgetest mängudest stiilis, et meile helistavad Hollande ja Merkel, on häbiväärselt elitaarne. Nii ei ole ilus ega demokraatlik, vabade inimestega niiviisi ei räägita. Pealegi peab Eesti maksumaksja sõna otseses mõttes üleval kõiki meie karvaseid ja sulelisi, sealhulgas nomenklatuuriks pürgivat eliiti. Elitaarses positsioneerumises on midagi võõrastavat, meie rahvusliku põhitooniga vastuolus olevat, mis protestantlikul viisil peab kõiki põhimõtteliselt võrdseteks. Imelikul kombel säilis või süvenes selline põhihoiak isegi Nõukogude Liidu ajal, kus parteinomenklatuur oli võrdsemast võrdsem. Privileegid olid peidetud, asudes lihtrahva eest varjul, mis lubas võrdsuse müüdil rahulikult õilmitseda.

Millega tegeleb televiisorirahvas?

Juba eliidi mõiste levinud kasutamine ainsuses näitab, et kellegi väärtushinnangutes ja juhtimisfilosoofias on midagi tõsiselt paigast ära. Nietzsche omal ajal pakutud kaks vabadust – vabadus millest ja vabadus milleks kummitavad jätkuvalt meid kõiki. Eesti viimaste aastate mängufilmide paremikku kuuluvas Toomas Hussari „Seenelkäigus“ näeb ühte ilma nimeta, kuid värvikat meestegelast, keda filmi tiitrites määratletakse tropina metsast. Ta hüüatab lühikesel selgusehetkel enne teadvuse kaotamist, kui poliitik Aadu Kägu oli talle löönud haluga pähe: „Ma tean teid, te kõik olete televiisorist.“ Tropi kinnisideeks oli teada saada, mida kõike head ja paremat televiisori inimestele süüa-juua antakse ja millega seal üldse päevast päeva tegeldakse.

Meie lahkuva presidendi manitsus oligi ilmselt suunatud kõigile siinsetele linna-, maa- ja metsatroppidele, et järgmiselt presidendilt ei tasu oodata palgatõusu ega ka olümpia TV ülekannete paremat kvaliteeti. Mida siis täpselt uuelt presidendilt oodata maksab, jäi kahjuks praeguse presidendi kõnes küllalt hämaraks. Paraku rahvas usub ja loodab endiselt, et selliste lihtsate asjade kordaajamine on televiisorirahvale käkitegu. Üks kandidaatidest küll juba ütles, et Mooses ei saagi olla näoga rahva poole, kui ta rahva ees sammub. Nii et rahval tuleb vaadata ikka ja alati juhi tagumist poolt.

Nii et meie presidendiralli läheb üha huvitavamaks, eriti veel siis, kui riigikogus valimine ebaõnnestub. Loodame väga, et päris kampaania alles võtab üles tõelist hoogu ja selle lõpuks valitakse presidendiks inimene, keda ka rahvas presidendina usaldab.