Kommentaar

Kas haritus algab sõnast "tere"? (4)

René Piik, 17. august 2016 19:30
Kas haritus algab sõnast "tere"? - Raul Rebane, Peeter Oja, Ivi-Els SchneiderFoto: Teet Malsroos
Hommik algas järjekordse vihmasajuga. Tartu maanteed mööda Paidesse sõites mõistsin, et Eesti suvi on augustikuust viimast võtmas, tuues meile iga paari päeva tagant kaela uue paduvihma. Aina sagedamaks muutuvad hommikud, kus peame lisaks tavapärasele viskama selga jope või mantli, öeldes lühikestele pükstele ja seelikutele head aega. Kas ilma või millegi muu tõttu, kuid päeva jooksul muutuvad mornimaks inimesedki.

Tuletage meelde, millal te viimati tänaval vastu tulnud inimesele tere ütlesite või millal te viimati poejärjekorras kõrval seisva inimesega vestlust alustasite. Millal te viimati kodus oma pereliikmetele hommikust ütlesite?

Samal teemal

Sellised küsimused visati õhku arvamusfestivalil, kus "tere" ütlemise olulisuse üle arutlesid Märt Treier, Raul Rebane, Peeter Oja ning Ivi-Els Schneider.

Peeter Oja tõi näite korrast, mil ta mööda rabateed rahustavat jalutuskäiku tegi. Äkitselt ilmus silmapiirile teine inimene, kes kõndis vastassuunas, tema poole. Silmapilkselt tekkis Ojale mõte: "Kuidas temast võimalikult naturaalselt ja ilma vestlust alustamata mööda pääseda?"

Selle asemel, et ligimest viisakalt tervitada, proovis Oja välja mõelda lõpmatult viise kõike muud teha, peaasi et ei tuleks silmsidet luua või, jumal hoidku, rääkima hakata. Pärast paarikümne sekundi kulumist möödusid kaks meest üksteisest vaikuses.

Selliseid juhtumisi tuleb meil ette iga teine päev. Kasvõi poest süüa ostes näeme vahest tülpinud nägudega müüjaid, kes mühatavad vaid kohustuslikus korras "tere", tekitades mulje, et teretamine võhivõõraga peabki ebameeldiv olema, et lihtsamagi vestluse alustamine inimesega, keda ei tunta, saab lõppeda ainult halvasti.

"Avalikult haridusest" telgis ei räägitud selle pooleteise tunni jooksul pea üldse haridusest ning väga vähe haritusest. Rohkem arutati elementaarseid, Peeter Oja sõnul, esmatasandi probleeme. Kuidas teha inimestele selgeks, et teretamine on normaalne ja isegi soovitatav? Kuidas panna tavalisi inimesi uskuma, et nende paremast ja eeskujulikumast käitumisest muutub ka neid ümbritsev maailm meeldivamaks?

Üheks lahenduseks pakkus Raul Rebane kasutada Osakas kriminaalse tegevuse vähendamiseks kasutatud moodust. 1980ndate aastate lõpus oli Osaka kuritegevuse poole pealt erakordselt halvas olukorras, eriti võttes arvesse Jaapani tavapärasest madalamat kuritegevuse taset ehk teisiti öeldes - kuritegevus lokkas ja kurjategijatel läks hästi.

Lahenduseks korraldati kampaania, milles keskenduti esmalt häbile. Kampaania sõnum oli, et kuritegevus on häbistav tegevus, mis ei jäta ühtegi inimest puutumata. Kurjategija olla on häbi.

Üllatavalt see toimis. Osakas vähenes kuritegevus märgatavalt ning mõne aja pärast tõusis linn Jaapanis tagant kolmandalt kohalt eest kolmandale, muutes kurjategijad Osakas faktoriks, mida polnud enam mõtet arvestada.

Äkki piisakski teadmisest, mis on eestlaste analoog Jaapanis toiminule, et muuta siinsed inimesed sõbralikumaks ja mõistvamaks. Muuta meid inimesteks, kes ei tõsta kulmu mitte inimese peale, kes meid teretab, vaid hoopis inimese peale, kes meid ei tereta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee