Jan Uuspõld (Teet Malsroos)

Näitleja Jan Uuspõld ja saatest "Pühapäev Sepoga" tuttav tegelaskuju Aleksandr Koškinina on ühinenud heategevuskampaaniaga, mille raames esinevad nad Põlvas toimuval heategevusüritusel, mille tulu läheb Põlvamaa invataksojuhi Ants Väärsi uue invatakso soetamiseks. Näitleja räägib pikemalt, milline on tema suhe heategevusega ja kui levinud see tema ametivendade seas on.

Heategevusest rääkides — kui palju te sellega kokku puutute?

Väga palju ei puutu, aga kui puutun — selline positiivne laeng on ka endale alati väga hea. Aitamine on alati kahe otsaga asi, sest ühiskondlikult on nagu kokku lepitud, et meil on sellised asjad paigas ja nõrgemad on hoitud, aga alati ikkagi ei ole. Lõputult muidugi ei saa heategevust teha, aga see on ka endale kasuks.

Kõiki ei jõuagi aidata, aga siiski, kui levinud on näitejate seas heategevus ja kuidas valikuid tehakse?

Ega meil Eestis näitlejate seas ei olegi see populaarne. Ma mäletan, et me ükskord tegime lisaetenduse selle jaoks, et Pelgulinna sünnitusmajale lootejälgimismonitor osta, mille me ka ostsime. Saime raha ka kokku ja osutus, et see summa oli piisav, et saada Tallinna linna poolt hõbesponsori tiitel. Ja kui ma seda vastu võtmas käisin, imestati selle üle, sest loomeinimesed käivat tavaliselt ise abiraha küsimas, et nad polevat näinud seda, et näitleja ise sponsoreerib institutsiooni, mis on riiklikult juba toetatud. Minu jaoks oli see hästi tore emotsionaalne ja positiivne hetk. Olen kuulnud, et sellest monitorist oli naistele väga palju abi, see andis võimaluse jälgida loote seisundit enne uue inimese sündimist. See oli armas ja andis endalegi jõudu! Heategevus on paraku sageli selline, kus trügitakse selle nimel, et profiiti koguda: näete, mina tegin. See moment tuleb ise kaasa, kui tuleb, aga see ei ole peamine, tähtsaim on tunne, et saad midagi ära teha! Mis aga mulle üldse ei meeldi ja vastu hakkab, on see, kui kodanikud saavad kokku ja teevad asja ära, siis hakatakse kividega omavalitsuse poole loopima — näe, enne ei tehtud ära, nüüd meie tegime. See on labane. Omavalitsustel on alati mingi vajaduste järjekord ees, aga trügida kuhugi ja panna loosung üles, et meie oleme tublid, teie olete lollid — ise te valisite nad sinna! Mulle ei meeldi selline meelega heategemise sildi all tehtav vihkamise aktsioon. See on rõve ja seda ma ei poolda.

Kuidas te kampaaniaga liitusite ja kui palju mõtlete selle peale, et just seda kampaaniat toetades toetate inimesi, kellel pole kedagi või pole lihtsalt võimalust sõita ühest kohast teise?

Mis minule hästi mõjus ja üldse kahtlema ei pannud, oli see, et Ants helistas ja rääkis sõbralikult, nagu oleks ammu minu sõber olnud: tule, paneme õlad kokku ja teeme ära, mul on vaja bussi selleks, et aidata terve maakonna inimesi, kes tahavad liikuda ühest kohast teise. See oli kuidagi isiklik lähenemine ja see mulle väga meeldis.

Milline võiks olla sõnum inimestele, kes kohale tulevad, ja kogu ühiskonnale? Kuidas kutsuda inimesi mõtlema oma tervisele täna ja mitte siis, kui on hilja?

Ma arvan, et see, mis seal sünnib, Koškini show ja muud asjad on väga erilised. Seal tekib sõbralik liitev suhe, esinejad laval ja need, kes on saalis. Neist tekib üks perekond, kes on ühe asja nimel kokku tulnud ja teevad ära asja, millest on niivõrd palju kasu, niivõrd palju rõõmu! Teistele on see praktiline asi, saada ühest kohast teise, aga see aktsioon, et saame kokku, see kasu kasvab tuhandekordseks. Kindlasti annab see tugeva õlg õla kõrval tunde, et kui järgmisel hommikul lähed sportima, lükkamaks edasi sellist hirmsat sündmust nagu insult või midagi veel, mida tasub karta, siis on meeles, et mul on õnn kasutada 5-10 kilomeetrit oma jalgu. Siis tuleb meelde see tunne saalis, kus olime õlg õla kõrval koos ja aitasime neid, kellel seda võimalust ei ole. See tunne pole ainult järgmisel hommikul, sa tunned aasta või paar igal hommikul seda ja teie õnnetunne ainult kasvab, et teil on kaks kätt ja jalga, millega joosta.

Kampaania "Aitame Antsul aidata" tingis vajadus uue kaasaegse invabussi järele, millega oleks võimalus transportida ratastoolis inimest, lamavat haiget kanderaamis, liikumispuudega inimest ja saatjat. Ise raskeid haigusi üle elanud Ants Väärsi poolt on tegu abistamise, mitte äriga, sest ta ei teeni ei tulu ega palkagi. Võimaluseks teda selles tegevuses toetada on annetamine avatud fondidesse: helistades telefonil 900 6677 annetad kümme eurot, OÜ Antsu Takso arveldusarvele EE611010220241726227 saab annetada enda jaoks sobiva summa.

Jaga artiklit

14 kommentaari

  /   12:51, 11. aug 2016
Kuule, "ürgmees", tõmba endal eesnahk üle pea ja ära inise enam. Häirekeskus ei ole olemas selleks, et sinusuguste "ajuhiiglaste" rolliotsinguid taluda.
Igati õiglane oleks, kui politsei tõmbaks selle eest täie rauaga - nii et eluks ajaks meelde jääks.
I
idealist  /   19:23, 10. aug 2016
Näitlejaga on see teema, et sa ei tea kunagi kast ta mängib osa või on reaalne, kas ta mängib-ja siis on valik jätta ta mängima ja minna oma teed, sest see pole töeline! ja teeline.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis