Kommentaar

Igor Gräzin | Euroopa vaikne vaimne allakäik (68)

Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond, 8. august 2016 18:13
Foto: Teet Malsroos
Jaak Jõerüüt tõstatas selle suve kirvendava poliitmaastiku kõige olulisema, tegelikult ainsa olulise küsimuse: „Kas vana Euroopa liidrid ja traditsioonilistes süsteemides toimivad kümned tuhanded ametnikud ikka taipavad ja tajuvad, milliseks on muutunud nii meid ümbritsev maailm kui ka kodukontinent?“ Sest kõiges, mis puudutab väljaütlemisi Euroopa ja meie eneste teemadel Euroopas, näeme vaid loidu vaidlust eilse ja üle-eilse Euroopa vahel ja hooletut möödajalutamist tänasest. Homse suunas ei vaadatagi. Nagu lapsed, kes ei usu, et homne saabub või nagu raugad, kelle homne pole siitilmast.

Kunstnikest raamatupidajateks

Samal teemal

Tegelikult ei küsinud ka Hamlet mitte midagi erilist. Kõigest „kas olla või mitte olla?“ ja ometi pole suudetud leida sellele vastust veel 415 aastat hiljem. Kust otsast me praegust Euroopat ka ei vaataks: lokkavat terrorismi, initsieeritud migrantidetulva, kultuurilist relativismi, üleüldist las-lennata-mentaliteeti (täpne termin selle kohta on „pohhuism“), kõikjal märkame teatavaid ühiseid jooni.

Esiteks, probleeme ei suudeta näha. Heaoluriigi- ja migratsioonikriis algasid enne, kui neid märgati. Teiseks, probleeme ei taheta näha – nagu ütleb poetess Viivi Luik, et ei juleta rikkuda ilusat pilti ja ometi, nagu juhtis tähelepanu Mari-Liis Lill: „Mis on sellel pildil valesti?“ Kolmandaks, isegi kui neid probleeme südames nähtud on, selgub, et puuduvad vaimsed võimed nagu julgus ja haridus, et nendega midagi peale hakata. Euroopas pole enam ei kirge ega annet, Michelangelo, Napoleoni, Mozarti, Lutheri ja Einsteini ajad on möödas. Nende asemele on tulnud igavate elulugude ja tagasihoidlike mõtetega raamatupidajad. Me oleme arenenud Thatcherist Merkelini ja de Gaulle’ist Hollande’ini.

Asi pole isegi selles, et ei suudeta enam mõelda suuri mõtteid – olemuslikult raamatupidamisega piirduv juhtum Brexit omandab väikeste mõtete maailmas globaalsed mõõtmed, kuigi Brexiti järel ei kukkunud Päike Maa peale –, vaid ilmneb seegi, et väikeste mõtete maailma ei mahu ka keskmiste probleemide lahendused.

Mitme probleemi jaoks, nagu Kreeka süvenev võlakriis, on olemas lihtsad lahendused. Nagu ajaloos alati! Kreeka euro-tsoonist lahkudes olnuks mured olnud unustatud ja kõik rahul, eeskätt kreeklased ise. Ent ju vist visiooni puudumist tundes, osutub meile tähtsaimaks illusiooni säilimine. Näiteks sõnakõlksu „euroopalikud väärtused“ taga laiutab igav tühjus. Põhiväärtused nagu inimelu, perekond, vabadus, ettevõtlus ja kristlus lakkavad eksisteerimast veel enne, kui terrorism ja islam on neid tegelikult tõrjumagi hakanud. Napoleon pidas põlastusväärseks loobuda lahingust vaid sellel ettekäändel, et see kaotatakse. Mida arvanuks ta sellest, kui lahingust taganetakse siis, kui marssivast vastasest silmapiiri taga veel tolmugi ei tõuse?

Euroopa jääkelder

Kui puhtinimlikult võtta, siis ei riski praegune Euroopa bürokraatlik eliit õieti mitte millegagi. Tõenäosus saada pähe katuselt kukkuva tellisega on suurem kui langeda fanaatilise moslemi ohvriks, ja ennast segaseks joonud majanaaber on ohtlikum kui ISISe võitleja. Poliitilise otsuse kõige raskem ohver on vallandamine, aga sedagi palga ettemaksmise ja pensioniga. Oht surra igavusse ja rasvumisse on mitu korda suurem kui ületöötamisse. Ma ei räägi ettevõtlusest – siin on asjad vastupidi. See üldine hüveolu ehk vaikne vaimne allakäik toob kaasa sellegi, et mistahes uue arengu tekkimine tekitab alul võõristust ja siis juba ka vaenu.

Just tärgata jõudnud vabaühenduste liikumine ja esimene jõukogumine kanaliseerus niinimetatud Jääkeldri-protsessi ehk teisisõnu: vabaühenduste ühendustel paluti enam-vähem viisakalt lahkuda. Vähegi tegus poliitika, näiteks Ungari valitsuse sammud enese ja kogu Euroopa piiride kaitseks, leiab mugavate poliitikute halvakspanu. Vähegi erksam isiksus või poliitiline liikumine (Haider, Soini jt) aga sildistamist. On tähelepanuväärne fakt, et Prantsuse poliitik Le Pen on fašist ja ekstremist, olemata teinud midagi tegelikus poliitikas, aga Sarkozy, kes on käskinud meil vait olla ja kes aitas Putinil vormistada võitu Gruusia-sõjas, on comme il faut (nagu peab – toim), tavaline mõõdukas parempoolne.

Nii ta siis tiksubki: see vaikne ja tasane suvekene tasasesse ja vaiksesse sügisesse. Eks pomme küllap kahjuks jälle kusagil plahvatab, nagu kusagil sõidab keegi purjus peaga vastu puud ja kusagil sadamas jääb parvlaev Ionas uuesti kinni nagu tinutatult. Ent teistpidi, järsku see ongi see uus tegelikkus ja see uus õige elu? Nagu vastanuks unelev Arno Tali Jaak Jõerüüdile: „Lilled. Heinamaa. Päikesepaiste.“

Samal teemal

24.07.2016
Kolme liidri sõnum: Brexit annab võimaluse uue Euroopa sünniks
14.07.2016
Gräzin: Kaljurand ei ole seotud Reformierakonnaga
11.07.2016
Kallasel jääb Gräzini hääl saamata?