Ehmatavad, aga muhedad põgenemislood loomaaiast: pelikan Mats linnatuuril, mäger Turts karude kõrval põõnamas, lakklammas kortermajas, hunt memmekesel külas.

"Ükskord sai noorkaru plehku. Võtsin luua ja läksin teda taga ajama," räägib pikaaegne loomaaiatöötaja ühe närvekõditava loo. Kui loomaaed veel Lasnamäe nõlval asus, pistsidki loomad puuridest nii tihti plehku, et Moskva kolleegidel oli külla tulles tavaks teretamise asemel küsida: kes teil täna jooksu pani?

"Karu läks kitsede aia ja plangu vahele koridori. Läksin talle järele ja karu hakkas mulle mööda koridori vastu tulema. Kohtusime umbes poole peal. Ta tõusis kahe käpa peale püsti ja mul lendas luud käest! Surusin mõlema käega kõvasti karu kaela ümbert ja nii saime kitsas koridoris teineteisest mööda," räägib 52 aastat loomaaias töötanud Anne Saluneem.