Kommentaar

Ats Miller | Türgi riigipöörde kehv teater (8)

Ats Miller, kirjanik, 29. juuli 2016 18:28
Foto: TUMAY BERKIN
Eestis oli riigipööre viimati teatavasti 1934. aastal, kui Konstantin Päts likvideeris opositsiooni ja kaugemas perspektiivis organiseeris sellega meile pool sajandit sotsialismi viljastavaid tingimusi. See oli rahulik riigipööre, kus enam-vähem demokraatlikult valitud riigipea muundus diktaatoriks. Ikka parimate kavatsustega, aga välja tuli nagu eestlastel ikka – midagi lihtsalt jäleda ja täieliku sõnniku vahepealset. Ka masohhismis peab mõõtu pidama – täielik sõnnik on näiteks tšetšeenidel.

NO99 oleks paremini teinud

Samal teemal

Terve eelmise sajandi olid Lõuna-Ameerikas jalgpalli kõrval rahvuslikuks mänguks riigipöörded. Millalgi arvas sõjavägi, et aitab klounidest, kes on demokraatiatsirkusega lollide hääled kokku ostnud. Enamasti läks asi hullemaks, aga mõnikord ka paremaks, sest skaala teise otsa moodustavad seal ju endiselt sellised eesrindlikud demokraatiad nagu Nicaragua ja Venezuela.

Minul oli „õnn” õppida ülikoolis NLKP ajalugu. Enamik sellest oli muidugi hüpertrofeerunud (haiglaselt suurenenud – toim.) piiblilugude piinlik soga, aga päris hariv lugemine oli kellegi V. I. Lenini õpetused riigipöörde korraldamise kohta. Mälu järgi: „Tuleb vallutada valitsusasutused, politseijaoskonnad, postikeskused, trükikojad, telefonijaamad, sillad ja maanteesõlmed; tuleb arreteerida kõik kõrgemad valitsusliikmed; tuleb korraldada vaenlaste liidrite sihipärane hävitamine nende klassikuuluvuse alusel.”

Ja nüüd tuli Türgi riigipöördekatse. Esimene mõte seda jama vaadates oli, et no mida?! NO99 oleks palju paremini hakkama saanud. Usutavamalt vähemalt – et ikka päriselt teeme erakonda, mitte ei puista ainult üsna vaimukat kriitikat ilma ühegi edasiviiva mõtteta. Türgi puhul siis, et ikka päriselt teeme riigipööret, mitte ei aja natuke sõdureid mõnesse nähtavasse kohta ega tee isegi katset haarata riigi elulisi punkte.

Või lootsid nad tõesti, et rahvas tuleb tänavatele neid toetama? Noh, siis olid nad lootusetud. Türgi armee on ja on alati olnud võõras ja vaenulik jõud nii kurdidele, islamimeelsetele kui ka opositsiooniparteidele – kes oleksid võinud „üles tõusta”? Rahvas ei tõuse ega tule, tegelikul võimuhaaramisel on nad pigem jalus. Bolševikud teadsid seda hästi – asja teevad ära ettevalmistatud löögirühmad, küll pärast on aega mass sobivalt üles rivistada.

Kas keegi teab, mida nad õieti esindasid? Demokraatiat? Halastage. Mustafa Kemal Atatürki väärtusi? Olgu, too lõi ilmaliku ja üsna moodsa riigi ning tema panus genotsiidi oli suhteliselt väike, piirdudes paarikümne tuhandega, ent kust otsast see meid Euroopa Liidust vaadatuna aitab? Türgi on Euroopa osa ikkagi ainult väga kaugelt, näiteks Kuult vaadatuna.

Mis oleks paremaks läinud, kui riigipööre oleks õnnestunud? Vaikus.

Türgi ei ole Euroopa riik

Jah, islam oleks pisut tagaplaanile surutud. Oleksid nad kõik vabamõtlejad, kelle Erdoğan kinni pani (vähemalt 3000!) lahti lasknud, oleks see muidugi argument olnud. Väikese boonusena oleks ka lõpetatud Erdoğani infantiilne isikukultus, mida näitlikustab tema isiklik neli korda suurem Versailles' koopia. Vähe.

Mis läks nüüd halvemaks? Kuulge, ärgem petkem ennast – peaaegu kõik. Demokraatia seal küll ei võitnud, humanism ja läänemaailma väärtused veel vähem. Jääb vaid korrata seda, mida öeldakse välja vähemalt sajas allikas ja mida Eesti meedias on öelnud Eerik-Niiles Kross: Türgi ei ole enam ammu isegi niipalju Euroopa riik, kui 1984. aastal Euroopa Liidu liitumisavaldust esitades, ja oleks aeg lõpetada oma mõtlemise risustamine tsiviliseeritud maailma normidega – mingi 300 surnut pole nende maailmas üldse mainimist väärt, vaadake parem ilmselgelt ammu ette valmistatud sadu kordi pikemaid nimekirju, mille alusel nüüd riigipöördekatset ettekäändeks tuues teisitimõtlejaid likvideeritakse.

Midagi ei tähenda ka riigipöördes osalenud tuhanded sõdurid, kes nüüd, püksid rebadel ja käed-jalad seljale kokku seotud, kusagil vedelevad ja peksa saavad. Jah, see on hulga jõhkram kui NO99, aga saagem ükskord aru, et Türgi ei ole, kordan: ei ole; eriti juhmidele kordan veel kord: ei ole Euroopa riik. Öökimaajavalt halba teatrit oleme juba saanud – noh, teate-küll-kes koos kurgedega lendamas ja hokis mänglevalt proffide vastu väravaid löömas –, kas nüüd on „teine õhtu” ja kas meil jätkub tarkust otsida tõrv, suled ja redel enne, kui Kuningas ja Hertsog puhtalt pääsevad?

Mis saab edasi? Võimalik, et kulub terve põlvkond, enne kui saame enam-vähem usutavalt teada, kui palju on kogu selles burleskis tegevad välisjõud, esmajoones Venemaa. Jah, Vene lennuki allatulistamises osalenud seltskond on rahvavaenlastena arreteeritud. Jah, küüniline hoolimatus, millega suhtutakse „riigipöördekatse” tõepärasusse, meenutab Nõukogude Liidu 1930. aastate nõiaprotsesse.

Ent islamistlik Türgi ja õigeusust soniv Venemaa liitlastena? Olgu, NATO-le on see halb unenägu, ent neile mõlemale tähendaks see pikemas perspektiivis suurt jama – Venemaa on niigi islamiga hädas ja Türgi ei taha Euroopa ust kinni lüüa. Liit annaks neile midagi ainult siis, kui nad oleksid kokku leppinud suhteliselt kähku lahendada kurdide, armeenlaste, tšetšeenide ja veel mõned sedalaadi probleemid. Hm, kas see ei meenuta taas kuidagi alarmeerivalt 1930. aastate teist poolt?

Praegu Türgis toimuv on jõhker antitees optimismile, nagu oleks inimkond ajaloost midagi õppinud ja helge tulevik tuleks kuidagi iseenesest. Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – para bellum (valmistu sõjaks – toim).

Sarjast “Asjad, millest ma midagi ei tea”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee