Eesti uudised

Mustanahaline eestlanna: "Eesti on minu kodu ja ma olen siin sündinud. Mulle meeldib siin.” (129)

Maria Alas, 26. juuli 2016, 16:07
Noor Eesti tüdruk SinenciaFoto: Janet M. Urba
Eesti tüdruk Sinencia räägib kuidas on elu Eestis, kui nahatoon on keskmisest tumedam. 


Neiu toonitab, et vestluse mõte ei ole viriseda, vaid probleemist rääkida, et inimesed tänavapildis rohkem teadlikud oleks. 


Seiku, milles eestlaste rassistlik pool on välja tulnud, on mitmeid. 


Ebameeldivaid olukordi on bussis veel olnud – inimesed kommenteerivad Sinencia nahavärvi, ise mõistmata, et tüdruku emakeeleks on eesti keel. Tänaval on ka kõva häälega järele karjutud: “Pagulane!” 


Tema arvates on omamoodi kurb, et ta kiusamisega leppinud on. “Keegi ei tohiks olla harjunud väärkohtlemisega. Väga kahju on, et inimesed ütlevad kellegi välimuse kohta midagi halvasti, sest näiteks mina ei saa enda nahatooni kohta midagi teha – ma olen sündinud sellisena. On ebaaus, et inimesed panevad mind tundma, et ma tahaksin olla teise nahatooniga. Igal inimesel on õigus olla uhke enda rassi, rahvuse ja välimuse üle.” 

 
„Eesti on minu kodu ja olen siin sündinud.“


Sinencia on kaalunud ka Eestist ära kolimist, kuna ühel hetkel sai tal eestlaste suhtumisest kõrini. Viimasel ajal on Sinencia, aga leidnud, et see ei ole siiski väljapääs. Kui ta koliks, jääks peale ikkagi kiusajad, ent seda ta ei soovi. Tema sõnul on oluline see, et ta ise teab, et on eestlane ja teiste väärarvamus ei saa tema tegemisi absoluutselt kõigutada. “Pealegi, miks ma peaks ära minema, kui see on minu kodu ja ma olen siin sündinud? Mulle meeldib siin.” 

Neiu lisab, et kui ta jääb Eestisse, siis küll inimesed harjuvad ja asi hakkab paremaks minema. 


Juhtunud on ka natuke leebemaid vahejuhtumeid. Neiu sõbradki on võtnud üle filmides kuuldavaid fraase, mida ei ole kombekas tegelikult pruukida.


Neiu seletab, et see on tegelikult loogiline. Elades kohas, kus kultuuriruumis ei ole väga palju tumedanahalisi ja teise rassi esindajaid, ei ole inimesed harjunud pöörama tähelepanu sellele, mida nad saavad ja ei saa öelda. Filmides ja sotsiaalmeedias jääb silma tumedanahaliste omavaheline suhtlus. Noor eestlane vaatab ja hakkab samamoodi rääkima (näiteks kasutatakse sõna „nigga“ [eesti k. neeger] jne), ise mõistmata, et tegu ei ole viisaka väljendiga.


Kooliteegi pole alati helge olnud. Tüdruk meenutab, et esimeses kahes klassis oli norimist ja kiusamist palju. Koolivahetus tuli aga kasuks ja pärast seda pole otsest koolikiusamist olnud. Õpetajatega saab Sinencia samuti hästi läbi. 


Teiseks koomiliseks vahejuhtumiks on igapäevased poeskäigud. Tihti kassas makstes on  klienditeenindaja pöördunud Sinencia poole inglise keeles. 


“Mul on alati dilemma, et kas vastan eesti või inglise keeles, sest kui ma eesti keeles vastan, kardan, et tekitan teenindajas häbitunnet või ebamugavust. Kui inglise keeles vastan, siis läheb kõik sujuvalt, kuid kui näiteks järgmine kord teenindab mind sama inimene ja räägin eesti keeles, siis võib olla see jällegi ebamugavust tekitav.”


Rõõmus ja ekstravertne Sinencia tegeleb tõsiselt muusika ja fotograafiaga. Ta leiab, et tänu sellele, et ta on teistsugune märgatakse teda rohkem ja ta saab antud tähelepanu positiivselt ära kasutada. Praegu on sügisel 32. keskkooli meediaklassi astuv tüdruk koolieluga rahul.


Neiule meeldib enamasti esitatud küsimustele vastata ja tänu sellele uusi tutvusi leida. “Mulle meeldivad huvitavad vestlused, nii et ei tasu kunagi karta küsimusi küsida.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee