Kommentaar

Peeter Tammistu | Kodanikupalgaga tuumatalve poole (18)

Peeter Tammistu, majandusanalüütik, 25. juuli 2016 18:46
Lugesin Ashlee Vance’i „Elon Muski“, milles nimitegelane tõdeb: „Kui oleks mõeldav, et ma ei peaks sööma, vaid saaksin selle asemel rohkem töötada, siis ma ei sööks.“. Muskil on visioon, ta tahab inimkonna Marsile viia. Inimesel on pürgimus ja ta töötab selle nimel, et see muuta tõelisuseks.

Ja siis loen, et suurem osa Eesti elanikest on Ühiskonnauuringute Instituudi küsitluse järgi valmis tööst loobuma, kui riik maksaks neile 950 eurot kuus. Kuhu on jäänud meie iseteadlik kangus, tammsaarelik mentaliteet – tee tööd, näe vaeva, siis tuleb ka armastus (töö vastu?) –, saavutusvajadus, enesealalhoiuinstinkt? Mis juhtuks, kui tõesti kaks kolmandikku töötegijatest läheksid koju kotipeale mediteerima?

Meid ootab ees vanade šokk. Raamatus „Megamuutus: Maailm aastal 2050“ kirjeldatakse seda niimoodi: „Pole vähematki kahtlust, et ilma valitsuse mingisugusegi sekkumiseta põhjustab demograafiline muutus riigi rahanduse kaose. Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe, tekib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid põhifunktsioone, nagu julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, ettevõtlus nõrgeneb, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”

Meid on 1. jaanuari seisuga 1 315 944 inimest ja meie praegune tööjõuressurss on umbes 632 000 inimest. Kui me nüüd kujutame ette, et praegustest töölkäijatest muutuksid kaks kolmandikku samuti ülalpeetavateks, mis teeb 400 000 inimest, siis selline ühiskond püsti ei seisa. See variseb kokku. Mitte ainult majandus, vaid kogu ühiskond variseb kokku. Tegemist poleks vaid üksikute inimeste tööta jäämisega ja firmade pankrotistumisega. Pole võimalik, et 200 000 peaksid üleval 1,3 miljonit inimest. Muidugi laekub makse ka teistest allikatest, kuid väärtuste loojaid jääb vaid 200 000 ehk iga töötegija peaks katma enda vajadused ja üleval pidama 5,5 mediteerijat. Oot, nüüd läksin vist liiga hoogu – rahvaarvu vähenemine tuleb ka kuidagi sellesse valemisse monteerida, nii et töötegijaid oleks selle stsenaariumi järgi napilt üle 100 000.

Tuumatalve tasuvusanalüüs?

Tihti küsitakse, palju kodanikupalk maksab. Seda pole keeruline aritmeetiliselt välja arvutada: ameeriklased arvutasid, et see tooks kaasa 50% maksutõusu; šveitslased, et üle 25 miljardi frangi suuruse lisakulu aastas. Kuid see kulu on võrreldav memmekeste ahastusega „Oi, nad rikuvad sillutise ära, kes selle kinni maksab?!“, kui tankid 1991. aastal linna sõitsid. Sõjalise riigipöörde hinda ei mõõdeta ju rikutud asfaldis. Samamoodi pole ühekordne rahaline lisakoormus võrreldav kogu konkurentsivõime püsiva hävimisega.

Kas uus käsulaud on: „Sina ei pea mitte tööd tegema“? Selline mõtteviis mõjub konkurentsivõimele hullemalt kui tuumatalv. Kõik need küsimused, mis meil keerlevad peas seoses kodanikupalgaga (maksutõusud? tööjõupuudus? pankrotid?), ei oma tuumatalve puhul enam mingit tähendust. Tuumatalve on vaja ennetada. Tuumatalve mõjusid, nii nagu kodanikupalga juurutamise mõjusid, ei saa tagasi pöörata. Neid ei saa ka kogumõjult välja arvutada. Nendega tuleb elada – neil vähestel, kes ellu jäävad.

Tuleb alustada uuesti. Kõige madalamalt arengutasemelt. Jälle? Alati on püütud utopistlikke püüdlusi rüütada õilsate sõnade müriaadi, kuid lõpp on kõigil üks – üldise vaesuse epideemiline süvenemine. Kõik seepärast, et ei arvestatud ühe asja: inimliku faktoriga. Inimloomusega. Tema ihade ja püüdlustega. Tema lõputu rahulolematusega ja just seetõttu edasipürgimisega. Kas püüame siis nüüd vaesusest taas võrdsustamisega jagu saada?

Töö ei saa kunagi otsa

Mõtted, et „töö lõppeb“ ja „riik maksab“ kodanikule vaid elusolemise eest, on sügavalt utopistlikud. Selle filosoofia järgi oleksime me kõik töötud mammutikütid, korilased ja alepõletajad. Kas oleme? Ei. Inimkonna edenemine on alati loonud uusi tarvidusi ja töökohti. Alati. Mõttega võib ju mängida, kuid töö lõppemise mäng ja ülejõukäivad „lebotamistasud“ võivad riigi viia enesekaitselisele mõttele – tööle sunnitakse kõik, aga ilma palgata. Pole pikk tee loosungiteni „Töö teeb vabaks“ ja „Au tööle“. Prr! Seepärast ongi vaja initsiatiivikust, mõelda välja uusi teenuseid, leida uusi turge. Mitte keegi teine ei tule seda tegema meie eest. Tuumatalve tuleb ennetada, mitte varjendeid uuristada. Meie ise loome töökohti ja tööd.

Kodanikupalga üks postulaate on see, et siis oleks inimene vaba, õnnelik ja stressitu. Jälle üks näide, et inimloomusega ei arvestata. See, et keegi on sattunud valele töökohale ei tähenda, et ta ei peaks üldse töötama. Vanaema Marie ütles ikka, et mõtle töö enese jaoks huvitavaks. Kuldsed sõnad, olen ka kõige igavama töö enese jaoks huvitavaks mõelnud. Leidkem endale õige tegevus. Pole andetuid inimesi, on vaid valed inimesed tegemas valet tööd.

Suurem osa meie tegevusest on kas tüütu või ebameeldiv, kuid just see, et üks väike osa on raskesti saavutatav ja meeldiv, muudab elu elamisväärseks. Pidev rahulolu ja õnn muutuks pidevaks rahulolematuseks. Jo Oweni raamatus „Oskus mõjutada“ on see hästi lahti kirjutatud: „Mõtle kas või šokolaadile. Kui annad lapsele ühe šokolaadi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues, siis ta juba ägaks. Seitsmendasse šokolaadi suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.”

Üleskutse vabastada inimene rahamuredest tuletab mulle meelde ühte ökonomistide aasimisjuttu. Nimelt arvutasid teadjainimesed välja, et kana kulutab liiga palju energiat sulgede kasvatamiseks. Kui sulekasvatamise „mure“ kanalt ära võtta, siis suudaks ta mitmekordistada munatoodangut. Mõeldud, tehtud, kuid ilmnes, et sulgedeta kana pidi normaalse temperatuuri säilitamiseks nii palju energiat kulutama, et munemiseks ei jäänud enam midagi. Vaat niisugune mõistujutt. Või mõistusejutt?

Me ei peaks kultiveerima õpitud abitust. Tihti kurdame, et teised on edukamad ja jõukamad. Miks on šveitslased meist edukamad ja õnnelikumad? Tuleb välja, et nad on lihtsalt targemad. Sel ajal, kui enamik meist läheks koju koti peale 950 euro eest kuus mediteerima, siis Šveitsis korraldatud referendum näitas, et 77% hääletanutest ei olnud nõus kodanikupalga kehtestamisega. Ei nõustunud, et neile makstakse 2250 eurot kuus tööl mittekäimise eest. Kas mitte töösse suhtumises ei jooksegi veelahe edukate ja edutute vahel? Aga kui me töötaksime nii, nagu töötab Elon Musk? Mis siis?

Samal teemal

28.11.2016
TÕSI TAGA: Soome valis välja 2000 kodanikupalga katseisikut