Jaanus Nurmoja, muusik, ajakirjanik ja kodanikuaktivist 25. juuli 2016 17:31
Ühiskonnauuringute Instituut avaldas täpsustatud andmed, kui palju peaks riik igakuiselt maksma, et kodanikud oleksid nõus oma palgatööst loobuma. Jaatavalt vastanuid – neid, kes teatava summa eest oleksid nõus koju jääma – oli kokku 48%. Igal juhul sooviks tööl edasi käia 30% kõigist vastanutest. 5% ei osanud vastata, 17% vastanutest märkisid, et nad ei käi tööl või on pensionärid.

Instituudi varasemas pressiteates keskenduti ainult nende töötajate eelistustele, kellel oli antud küsimuses mingi seisukoht. Neid oli vastanutest 78%. Seetõttu erinevad pressiteates toodud protsendid mõnevõrra kõiki vastanuid hõlmanud tulemustest. Inimesed, kes poleks mingi hinna eest nõus koju jääma ning jätkaksid igal juhul töötamist, moodustavad sellest vastanute rühmast 38,5 protsenti. Suurema või väiksema garanteeritud tulu saamisel nõustuks neist 61,5 protsenti tööst loobuma.

Aga kui suure raha eest ja kui paljud? Kodanikupalga idee seisukohalt on see muidugi kõige huvitavam küsimus. Pooled loobujatest oleksid valmis koju jääma ca 950 euro eest kuus, kusjuures nende hulgast paljudele kõlbaks ka väiksem summa, mõnele isegi vaid 301-400 eurot. Vähemaga kui 300 eurot kuus poleks keegi nõus. Nii-öelda kallim pool tahaks kojujäämise eest rohkem saada, kusjuures nende hulgast enam kui kolmandikule ei tuleks alla 1600 euro kuus kõne allagi.

Seekord küsiti küll, mis raha eest oleks inimene nõus koju jääma. „Nõus” tähendab ju „hea küll, kui väga vaja ja korralikult maksate, võin ju oma palgatööst loobuda, ehkki tingimata ei tahaks”. See ei näita paraku, kui paljud jääksid kindlasti koju, kui saaksid riigilt niisama raha soovitud summas.

Eestis on kodanikupalga aktivistid pakkunud kodanikupalga ehk tingimusteta põhisissetuleku võimalikuks suuruseks erinevaid summasid. Samas ei usuta, et kasvõi seesama 950 eurot kuus praegu riigile jõukohane oleks. Sestap on pakutud väiksemaid summasid. Näiteks õiglustundele rõhuvat põhimõtet, et kodanikupalk võiks võrduda vähemalt kuludega ühele vangile kuus ilma personalikuludeta. Möödunud aastal oli see 538,33 eurot. Teisalt on juhitud tähelepanu Portugalis väljapakutud summale 435 eurot, mis sealsete aktivistide arvates oleks riigile jõukohane. Eesti ja Portugali sisemajanduse koguprodukt ja hinnatase on enam-vähem võrdsed.

Vaatame mõlemat summat küsitluse kontekstis, eeldades loogiliselt, et suurema summa eest on nõus palgatööst loobuma ka väiksema summaga nõustujad.

538,33 euro suuruse riigiraha eest nõustuks tööst loobuma maksimaalselt 10% kõigist vastanutest ehk 12,8% kindla seisukohaga töötajatest. 435 euro eest aga oleks võimalikke kojujääjaid poole vähem – vastavalt 5 ja 6,4 protsenti. Kusjuures nende hulgas võib olla inimesi, kes jääksid igal juhul koju, kes muudaksid tegevusala (prooviksid näiteks ettevõtlust) või vähendaksid oma töökoormust ja pühenduksid rohkem perekonnale.

Kevadel üle terve Euroopa Liidu läbi viidud kodanikupalga-küsitlus näitas, et kui EL kodanikele makstaks kodanikupalka, mis oleks piisavalt suur katmaks inimeste põhivajadusi, siis loobuks kindlasti palgatööst vaid 4%. Samas oli üle kümne korra rohkem neid, kes kartsid, et väga paljud (teised loomulikult!) jätaksid töö, kus see ja teine. Eesti küsitluse tulemused ei anna veel täit ettekujutust eestimaalaste võimalikust töökäitumisest kodanikupalga rakendamisel, kuid olemasolevate andmete valguses tundub, et siinne pilt ei tohiks üleeuroopalisest palju erineda.