Täna 160 aastat tagasi tulid Inglismaal müügile maailma esimesed postmargid. Black penny - nii kutsuvad kõik filatelistid maailma esimest postmarki. See väike mark, väärtusega üks penn, trükiti musta värviga - sealt ka nimi.

Postmargi sünnimaa on Inglismaa

"Must penn" lasti välja 1. mail 1840 ja 6. mail jõudsid esimesed margid ka müügile. Londoni postkontoris oli sel päeval tõeline trügimine. Kõik tahtsid osta neid väikesi, Inglise kuninganna Victoria kujutisega musti või siniseid "ruudukesi".

Kleebitavad postmargid saavutasid kohe üldise tunnustuse ja juba kahe aasta pärast laskis üks New Yorgi erapostiteenistus välja esimese margi Ameerika kontinendil.

Postmargi isa

Ronald Hill

1837. aastal avaldas inglise õpetaja ja hilisem peapostimeister Ronald Hill broShüüri "Postireform, selle tähendus ja praktiline kasutamine", kus ta kirjutas: "Post peab juhinduma eelkõige kodanike huvidest. Vaja on alandada maksu kirjade saatmise eest. Kahju, mida alguses saab riigikassa, korvatakse hiljem, kui saadetiste hulk ja korrespondents hakkab märkimisväärselt kasvama."

Nii ka juhtus. Kui 1839. aastal saadeti Inglismaal 75 miljonit kirja, siis 1840. aastal - uute kirjamarkidega - juba 168 miljonit!

Hill tegi ettepaneku tasuda iga kuni ½-untsilise, st 16 grammi raskuse kirja saatmise eest 1 penn, ½ kuni 1 untsi raskuse kirja eest 2 penni ning iga järgmise lisauntsi eest 2 penni. Kirja raskuse ülemmäär oli 16 untsi (500 g).

Esimesed kirjamargid olid seega Inglise postmargid - must väärtusega 1 penn ja sinine väärtusega 2 penni. Aastatel 1840-41 lasti neid postmarke välja 75 miljonit. Esimesed kirjamargid olid ilma hammastuseta.

Esimese postmargi sünnivalud

Black penny "leiutamine" võttis kaua aega, kuid seeeest tuli maailma esimene postmark välja suurepärane nii polügraafilises kui ka kunstilises mõttes ja oli palju aastaid etalon Inglismaal ja ka teistes postmarke välja andvates riikides (1843. aastast Brasiilias ja zhveitsis, 1849. aastast Baieris, Belgias, Prantsusmaal jne). Margil oli hoolikalt tehtud gravüür, millel puudusid liigsed detailid, ning mark oli ka sobivate mõõtmetega.

Tõenäoliselt tuleb esimese kirjamargi idee omistada aga hoopis inglise raamatukaupmehele James Chambersile, kes juba 1834. aastast kirjamargi küsimusega tegeles. Ronald Hilli ühtse postitariifi ettepanekutesse ilmus kirjamargi kasutamise mõte alles palju hiljem. Kuid nagu see leiutajatega tihti juhtub, vajus Chambersi nimi unustusse, Hillile aga anti sööri tiitel ning talle püstitati 1882. aastal Londoni börsihoone ette ausammas.

Hoo sai postmarkide juurutamise idee sisse 1839. aastal, kui kuulutati välja vastav konkurss. Konkursile saabus hulgaliselt eskiise ja ettepanekuid. Mõned kujutlesid kirjamarki ümmargusena, mõned soovisid margil näha kuninglikku vappi, mõned tahtsid teha margi sama suure kui kirjaümbrik ja seejuures pidi see kujutama Suurbritannia lippu, mille keskele on jäetud koht aadressi jaoks.

Kuninganna Victoria on igavesti noor

Esimese postmargikonkursi võitis keegi Benjamin Cheverton, kes tegi ettepaneku kujutada margil Suurbritannia kuningannat. Chevertoni arvates pidi lugupeetud ja austatud isiku portree kaitsma marke võltsimise eest!

Esimeste postmarkide kujundamise ajal oli kuninganna Victoria 21 aastat vana ja olnud troonil kolm aastat. Ta valitses veel üle 60 aasta, kuid postmarkidel nägid inglased oma kuningannat ikka noorena, olgugi et postmargid tegid pikkade aastate jooksul läbi mitmeid muudatusi ornamendi, kirja, värvi ja trüki poolest. Konservatiivsuse avalduseks võib pidada sedagi asjaolu, et esimesest margist kuni tänapäevani välja on peaaegu kõigil Inglismaa markidel ikka kuninganna või kuninga näopilt.

Gravüür kuninganna Victoria portreega oli algselt tehtud medali jaoks, mis lasti välja 1837. aastal seoses kuninganna külaskäiguga Londoni raekotta.

Kõige suurem probleem - liim

Esimeste kirjamarkide valmistamine tehti ülesandeks polügraafiafirmale Perkins Bacon & Petch, mis trükkis assignatsioone. Kõige raskemaks ülesandeks osutus liimi kandmine margi tagumisele poolele. Seda tehti alguses käsitsi.

Varsti pärast esimeste markide ilmumist hakkas levima kuuldus, et liim põhjustab keelevähki. Sellistele kuuldustele õnnestus lõpp teha alles 12 aasta pärast, kui trükiti "Postmarkide komitee spetsiaalne aruanne", kus "avalikustati" liimi saladus: kartulitärklis, nisutärklis ja tisleriliim.

Tervitusi emale

Räägitakse ilusat legendi sellest, mis aitas tulla kirjamargi ideele. Kord tulnud külatrahterisse postiljon ja ulatanud vanale kõrtsipidajannale kaugelt maalt saadetud kirja. Kirja eest tuli maksta tervelt 2 Shillingit (24 penni).

Kõrtsidaam pahvatas õnnest nutma, haaras kirja ja hakkas seda suudlema - oli selle saatnud ju tema lihane poeg. Seejärel aga ulatas ta ümbriku postiljonile tagasi, öeldes, et ei saa seda võtta, kuna see maksab liiga palju.

Emaarmastusest liigutatud postimees ütles, et maksab ise need kaks Shillingit. Kuid vaene kõrtsmik keeldus sellest. Ta ütles, et ümbriku sees pole niikuinii ühtegi rida - poeg mõistab, et ema ei suuda kirja eest maksta, ja seepärast saadab vaid tühje ümbrikke. Nii ema vähemalt teab, et ta poeg on elus ja terve ning meenutab teda. Muidugi, petta pole ilus, aga selleks, et saada tõelisi kirju, ei jätku lihtsalt raha.

Postmargid tapeedi eest

Esimeste postmarkide ilmudes tekkisid kohe ka kollektsionäärid, kusjuures alguses oli markide kogumisel hoopis n-ö dekoratiivne iseloom. 1841. aasta septembris ilmus ajalehes Times kuulutus: "Otsin postmarke. Noor inimene, kes tahab oma magamistuba kaunistada tembeldatud kirjamarkidega, on oma sõprade abiga kogunud juba rohkem kui 16 000 marki. Sellest aga ei jätku. Palun kaastundlikke kodanikke saata mulle postmarke ja sellega aidata algatatud idee ellu viia."

See kuulutus tõi moodi markidega ülekleebitud tooted: lambivarjud, dekoratiivsed taldrikud, tuhatoosid jne. Üks esimesi markidega kaubitsejaid, Birminghamist pärit T. Smith, reklaamis oma äri küllalt omapärasel kombel: kõik tema kaupluse seinad olid kaetud postmarkidega, mida oli tal erinevatest maadest kokku 800 000 tükki!

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis