Eesti uudised

Akadeemia mentor süütas küünla Rickardi mälestuseks 

Gerly Mägi, Nice, 23. juuli 2016, 04:00
KÜÜNAL MÄLESTUSEKS: Innovatsiooniakadeemia mentor Chris tuli koos abikaasaga Rickardi mälestuseks küünalt süütama. Foto: Mari Luud
Nädal pärast terrorirünnakut Nice’is tuleb Inglise promenaadile hukkunud eestlasele Rickardile küünalt panema prantslane Chris, kes oli Euroopa Innovatsiooni­akadeemias mentor. Eesti noormehele ta küll tarkust ei jaganud, kuid nad tutvusid ja käisid läbi. Seepärast tuligi mees koos oma abikaasa Petraga hukkunud noormehe mälestuseks küünalt süütama.

"Lahkusin kaldapealselt vaid viis minutit enne seda, kui terrorist oma kaubaautoga inimeste sekka sööstis. Kuulsin sellest, kui olin juba koduuksel," ütleb Chris.

Samal teemal

Petra oli sel ajal veel ärireisil Ühendriikides. "Mind valdas täielik paanika, ma kartsin, et Chris on seal ja et mu tuttavad on seal," ütleb naine, silmanurk niiske kümnete inimeste hukkumiskohta vaadates. Chrisi sõnul on tema tuttavatest Rickard ainus, kes terroristi auto all surma või vigastada sai.

Paar elab paarikümne minuti autosõidu kaugusel Nice’ist, seetõttu pole neil linnas just palju tuttavaid.

"Aga promenaadil oli hulk innovatsiooniakadeemia inimesi, andekaid noori. Nad tulid siia ilutulestikku vaatama, suhtlema, lõbutsema – ja siis otsustas terrorist kahe minutiga lõpetada kõik nende plaanid ja unistused. Nad olid ju nii noored! Ja siin oli nii palju lapsi!" ütleb Chris.

Haiglat piiravad turvamehed

Terrorirünnaku järelmõjudest on Petral rääkida kurb lugu. "Mu sõbranna mees töötab linnaga seotud firmas ja ta saadeti pärast rünnakut appi. Ta pidi hukkunuid kottidesse panema ja autode peale tõstma. Ta nägi kogu seda jubedust nii lähedalt – ja ta pole enam endine, ta ei maga, ta ei tea, kuidas olla ja edasi elada. See oli talle väga halb. Ma ei tea, kuidas ta oma maailma jälle korda saab, ta on nagu keha ilma hingeta," kurvastab Petra.

Promenaadil vigastada saanud inimesed viis kiirabi enamasti Nice’i suurimasse haiglasse Pasteur’i, kus lamavad ka terrorirünnakus kannatada saanud eestlased.

VIGASTATUD TOODI SIIA: Hôpital Pasteur on Nice’i suurim ja uusim haigla. Foto: Mari Luud

Haigla on mägede vahel. Kõrval on kirik – piisab vaid peaukse juures trepist üles künkale ronida.

Kurvalt kõnnivad järjest uued inimesed haigla poole, et oma lähedaste voodiäärele istuda, neid lohutada ja – kui see vaid võimalik oleks – meeleolu tõsta. Haiglat valvavad turvamehed, kes sissepääsu juures külastuse kohta aru pärivad ning pisteliselt ka kotte läbi otsivad. Ühelegi küsimusele nad ei vasta. Haigla sees ütleb administratsiooni esindaja lakooniliselt. "Meil ei ole lubatud pressiga suhelda."

TURVAMEHED TÕRJUVAD UUDISHIMULIKKE: Külastajaid vaatavad hindava pilguga turvamehed, kes vajadusel uudishimulikke ära ajavad ning kotte läbi vaatavad. Foto: Mari Luud

Üks siin lebavaid eestlasi on Hans Joosep, kelle sõber Kaspar ütleb: "Ta ei ole veel ärkvel." Hans Joosepi ema Terje otsustas pärast abikaasaga nõu pidamist, et praegu nad juhtunust veel ei räägi. Postimees kirjutas kolmapäeval, et noormehe seisund on stabiilne ja näha on paranemise märke.

Raekojas mälestatakse hukkunuid

Linna teises otsas mälestatakse hukkunuid ja abistatakse nende lähedasi. Linnavalitsuse hoone juures korjatakse annetusi hukkunute omaste abistamiseks. Seal on üleval ka hiigelplakatid surma saanud inimeste nimedega. Tähestiku järjekorras. Esimene on Salma Al Khodor, viimane Patricia Zanon. Seal on ka Tatjana ja Rickardi nimi.

"Need on kahjuks liiga pikad," ütleb möödakäija, vihjates hukkunute suurele arvule. "See murrab inimeste südame!"

HUKKUNUTE NIMED: Linnavalitsuse maja juurde paigaldati üleeile hiigelsuured plakatid hukkunute nimedega. Rickardi nimi on vasakpoolsel plakatil viimane, Tatjana oma parempoolse tulba keskel. Foto: Mari Luud

Eesti konsul keeldus suhtlusest

Pasteur’i haigla kriisikeskuse ees püüan rääkida Eesti konsuliga, kas vigastatud eestlaste seisukord on paranenud "Ei, aitäh!" ütles ta jooksujalu lahkudes. Ka telefoni teel ei saanud targemaks. "Tegelen ainult hukkunute ja vigastada saanutega ning nende lähedastega ja pressile kommentaare ei anna."

Terroristi peatada püüdnud mootorrattur jäi ellu

Viiekümnendale eluaastale lähenev Franck töötab Nice`i lennujaamas. "Naine püüdis mind takistada, kui ma mootorratta selga hüppasin ja inimesi kui keeglikurikaid laiali pillutavale valgele kaubaautole järele sõitsin. Ma ei hoolinud sellest, mida naine mulle karjus. Kui sain auto kõrvale, siis lasin oma rattal kukkuda, haarasin parema käega ukselingist. Juhipoolne aken oli lahti ja ma lõin juhti vasaku käega näkku. Mitu korda. Bouhlel ei hoolinud, sõitis tuima näoga edasi. Tal oli aga püstol, nägin, kuidas ta päästikule vajutas, aga pauku ei tulnud. Ilmselt kiilus padrun kinni. Siis virutas ta mulle püstolipäraga pähe ja ma kukkusin asfaldile." Franck ei olnud ainus, kes püüdis Bouhleli surmaautot peatada. Ka Alexandre Migues’ püüdis juhipoolset ust lahti rebida aga loobus, kui nägi endale suunatud püstolitoru.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee