"Lahkusin kaldapealselt vaid viis minutit enne seda, kui terrorist oma kaubaautoga inimeste sekka sööstis. Kuulsin sellest, kui olin juba koduuksel," ütleb Chris.

Petra oli sel ajal veel ärireisil Ühendriikides. "Mind valdas täielik paanika, ma kartsin, et Chris on seal ja et mu tuttavad on seal," ütleb naine, silmanurk niiske kümnete inimeste hukkumiskohta vaadates. Chrisi sõnul on tema tuttavatest Rickard ainus, kes terroristi auto all surma või vigastada sai.

Paar elab paarikümne minuti autosõidu kaugusel Nice’ist, seetõttu pole neil linnas just palju tuttavaid.

"Aga promenaadil oli hulk innovatsiooniakadeemia inimesi, andekaid noori. Nad tulid siia ilutulestikku vaatama, suhtlema, lõbutsema – ja siis otsustas terrorist kahe minutiga lõpetada kõik nende plaanid ja unistused. Nad olid ju nii noored! Ja siin oli nii palju lapsi!" ütleb Chris.

Haiglat piiravad turvamehed

Terrorirünnaku järelmõjudest on Petral rääkida kurb lugu. "Mu sõbranna mees töötab linnaga seotud firmas ja ta saadeti pärast rünnakut appi. Ta pidi hukkunuid kottidesse panema ja autode peale tõstma. Ta nägi kogu seda jubedust nii lähedalt – ja ta pole enam endine, ta ei maga, ta ei tea, kuidas olla ja edasi elada. See oli talle väga halb. Ma ei tea, kuidas ta oma maailma jälle korda saab, ta on nagu keha ilma hingeta," kurvastab Petra.

Promenaadil vigastada saanud inimesed viis kiirabi enamasti Nice’i suurimasse haiglasse Pasteur’i, kus lamavad ka terrorirünnakus kannatada saanud eestlased.

Haigla on mägede vahel. Kõrval on kirik – piisab vaid peaukse juures trepist üles künkale ronida.

Haigla välisukse vastas, suures maakividest munakujulises hoones tegutseb praegu kriisikeskus. Seal pakutakse abivajajatele vett, suupistet kui ka psühholoogilist nõustamist. Lahked ja malbe naeratusega naised tõttavad haigla ees jalutajatele ise abi pakkuma. Läbi haiglaesise klaasseina näen kipsis jala ja kätega meest, kel selg marrastusi täis. Vaevu lonkab ta koos naisega mööda fuajeed.

Kurvalt kõnnivad järjest uued inimesed haigla poole, et oma lähedaste voodiäärele istuda, neid lohutada ja – kui see vaid võimalik oleks – meeleolu tõsta. Haiglat valvavad turvamehed, kes sissepääsu juures külastuse kohta aru pärivad ning pisteliselt ka kotte läbi otsivad. Ühelegi küsimusele nad ei vasta. Haigla sees ütleb administratsiooni esindaja lakooniliselt. "Meil ei ole lubatud pressiga suhelda."

Üks siin lebavaid eestlasi on Hans Joosep, kelle sõber Kaspar ütleb: "Ta ei ole veel ärkvel." Hans Joosepi ema Terje otsustas pärast abikaasaga nõu pidamist, et praegu nad juhtunust veel ei räägi. Postimees kirjutas kolmapäeval, et noormehe seisund on stabiilne ja näha on paranemise märke.

Raekojas mälestatakse hukkunuid

Linna teises otsas mälestatakse hukkunuid ja abistatakse nende lähedasi. Linnavalitsuse hoone juures korjatakse annetusi hukkunute omaste abistamiseks. Seal on üleval ka hiigelplakatid surma saanud inimeste nimedega. Tähestiku järjekorras. Esimene on Salma Al Khodor, viimane Patricia Zanon. Seal on ka Tatjana ja Rickardi nimi.

"Need on kahjuks liiga pikad," ütleb möödakäija, vihjates hukkunute suurele arvule. "See murrab inimeste südame!"

Eesti konsul keeldus suhtlusest

Pasteur’i haigla kriisikeskuse ees püüan rääkida Eesti konsuliga, kas vigastatud eestlaste seisukord on paranenud "Ei, aitäh!" ütles ta jooksujalu lahkudes. Ka telefoni teel ei saanud targemaks. "Tegelen ainult hukkunute ja vigastada saanutega ning nende lähedastega ja pressile kommentaare ei anna."

Terroristi peatada püüdnud mootorrattur jäi ellu

Internetis miljoneid vaatamisi kogunud ähmane telefonivideo vaprast mootorratturist, kes Mohamed Lahouaiej Bouhleleli kaubaauto juhiuksest sisse püüdis tungida ja mõrvar peatada, näis lõpuks veoki rataste alla vajuvat. Kuid mootorrattur on elus. Ta pääses murtud ribi ja rohkete marrastustega.

Viiekümnendale eluaastale lähenev Franck töötab Nice`i lennujaamas. "Naine püüdis mind takistada, kui ma mootorratta selga hüppasin ja inimesi kui keeglikurikaid laiali pillutavale valgele kaubaautole järele sõitsin. Ma ei hoolinud sellest, mida naine mulle karjus. Kui sain auto kõrvale, siis lasin oma rattal kukkuda, haarasin parema käega ukselingist. Juhipoolne aken oli lahti ja ma lõin juhti vasaku käega näkku. Mitu korda. Bouhlel ei hoolinud, sõitis tuima näoga edasi. Tal oli aga püstol, nägin, kuidas ta päästikule vajutas, aga pauku ei tulnud. Ilmselt kiilus padrun kinni. Siis virutas ta mulle püstolipäraga pähe ja ma kukkusin asfaldile." Franck ei olnud ainus, kes püüdis Bouhleli surmaautot peatada. Ka Alexandre Migues’ püüdis juhipoolset ust lahti rebida aga loobus, kui nägi endale suunatud püstolitoru.