Kommentaar

Einar Ellermaa | Edasi, Pokémoni poisid! (5)

Einar Ellermaa, elutark.ee toimetaja, 22. juuli 2016, 16:18
„Pokémon Go“ oli sel nädalal kolmas teema Nice’i [niiss’i] ja Türgi kõrval, kuigi enamik meist pole Nice’is või Türgis käinud ega Pokémoni näinud.

Tänapäeva noortel ei ole niisuguseid seiklusi nagu Oskar Lutsu tegelasel Joosep Tootsil, et saaks hüüda: „Edasi, Kentucky poisid, valu punanahkadele!“. Nemad peavad seiklema virtuaalmaailmas. „Pokémon Go“ ei ole aga mingi tavaline arvutimäng või äpp. Sellega tegutsemiseks peab nimelt toast õue minema ja seda nähtust on kutsutud lausa revolutsiooniliseks.

Samal teemal

Inimesi ühendav Pokémon

Fännid on kulutanud sihtkohtade otsimisele pikki päevi, läbinud kümneid kilomeetreid ja imetlevad oma treenitust. Mängus tuleb koguda Pokémoni tegelasi, milleks mängija peab ka tegelikult käima teatud kohtades. Punkte kogudes saab liikuda kõrgemale tasemele ehk level’ile, nagu mängijad ütlevad. Mängu kõrgematel tasemetel tuleb oma võistkonnaga võidelda teatud geograafiliste punktide eest, mida nimetatakse gym’ideks. Kes suudab ühte gym’i 21 tundi hoida, saab juurde münte ja stardust’i ja saab mängus veel kõrgematele tasemetele tõusta. Samas püüavad teiste mängijate võistkonnad gym’e vallutada.

Tallinna paljud gym’id on Vabaduse väljakul ning seetõttu näeb seal rohkesti telefoniekraane uurivaid ja sealt saadava info põhjal kulgevaid inimesi. Fännid ütlevad, et see olevat suur elamus, kui jõuad sihtkohta ja kohtad seal palju endasuguseid. Kõrvaltvaatajatele teevad säärased pildid jälle kangesti nalja.

Jõudes viienda tasemeni, saab hakata Pokémone jõusaalis treenima. No nagu kogud linna pealt kokku mitte just heas vormis seltsimehi ja hakkad neid jõusaalis sitkemaks treenima.

Mäng viib küll mängijaid tubadest pärismaailma, aga edukaks mängimiseks peab ikka vägagi virtuaalmaailmas elama ja pilk peab olema pidevalt telefoniekraanil. Seetõttu levivad juba kurbnaljakad videod, kus mängijad jäävad tänaval ekraani silmadega puurides auto ette, kukuvad kaldalt vette või järsakult alla või saavad muul viisil viga. Eestis pole õnnetusi veel juhtunud, aga autoderohkeid tänavaid, veekogusid ja järsakuid on meil piisavalt.

Kuid juba on tulnud ka uudis, et „Pokémon Go“ julgustab ärevushäire ja depressiooni all kannatavaid või muude vaimse tervise probleemidega inimesi väljas liikuma, mis parandab nende tervist.

Teistsugused seiklused

Vanema põlvkonna inimesed vaatavad, et osa väliselt normaalseid inimesi on ikka täitsa imelikuks läinud, kulgevad ringi, silmad telefonis kinni, ja otsivad midagi. Ja siis teavitavad sõpru, mida leidsid. Praeguste keskealiste ja vanemate inimeste Pokémon oli ju hoopis see, kui läksid teise linna otsa sõbrale külla. Näiteks Tallinnas Lasnamäelt Mustamäele või Tartus Annelinnast Tammelinna. Või maal ühest asulast teise. Kui sõber oli kodus, läksite koos kuhugi õue või kolmanda sõbra juurde. Tuli väga põnev päev, mis võis lõppeda nii jalkamängu kui ka puude otsas turnimisega.

Kui sõber ei olnud kodus, läksite koju tagasi, mõtlesite tee peal igasuguseid mõtteid, kohtasite ehk tuttavaidki, nägite igasuguseid inimesi, kuulsite nende huvitavaid jutte. Ja jälle tuli põnev päev. Kümned kilomeetrid läksid nagu lennates ja keegi ei tulnud selle peale, et neid lugeda. Internetti ega mobiiltelefone polnud, lauatelefonid olid vähestes kodudes. Täiskasvanud saatsid vahel ette telegrammi: „Soeidame homme kuella!“.

Ükskord sõitsid Tallinnas elavad ülikoolikaaslased mulle suvel Paidesse külla, aga olid majanumbri ära unustanud. Kõndisid mööda tänavat viis korda edasi-tagasi, küsisid mõne käest, targemaks ei saanud ja sõitsid bussiga Tallinna tagasi. Mina olin kodus ega teadnud, et nemad mööda tänavat kõnnivad. Seiklus missugune! Ja nii põnev oli pärast muljeid vahetada, mis ikkagi juhtus, et kokku ei saanud, ja mis oleks juhtunud, kui oleks kokku saanud. Olen heldimusega mõelnud ilma internetita lapsepõlvele ja noorusele, kui ei saanud loota vidinatele, et need su elu huvitavaks teeksid.

Tundub, et tänapäeval on virtuaalmaailm suurem kui reaalmaailm. Peeter Simmi lühifilmis „Tätoveering“ on üks tore stseen, kus Arvo Kukumägi tegelane Margus ütleb uhkusega konstaablist isale värsket tätoveeringut näidates: "Ma lasin endale linnu teha." Tänapäeval öeldakse: „Ma tõmbasin endale äpi!“

Tagasi reaalsusesse

Kindlasti me kuuleme edaspidi palju rohkem uudiseid virtuaalmaailma võidukäigust. Aga võib-olla kuuleme aina enam ka selliseid uudiseid nagu 25aastasest noormehest, kes ütleb: „Blokkisin oma Facebooki konto ära.“ Tema elukaaslane tegi sama. Ajendiks oli tema juures toimunud koosviibimine, kui ta märkas, et ükski kuuest külalisest ei räägi ühtki sõna ja kõik jälgivad telefonist oma Facebooki seina infovoogu ning laigivad ja kommenteerivad.

Pärast seda ütles ta elukaaslasele, et niimoodi ei ole mõtet kokku saada ja temale aitab. Sõpradele, kes arvasid, et ta nad oma sõbralistist kustutas, ütles noormees, et alati võib helistada ja külla tulla. Aga järgmisel koosviibimisel palub ta telefonid ukse juurde korvi panna. Nüüd, kus Facebook terve päev lahti ei ole, on tal õhtul ka elukaaslasega palju rohkem päevamuljeid vahetada, sest muidu oli niikuinii kõik teada. Ta ütleb, et lihtsalt väsis ära pidevast uudiste ja teiste eludega kursis olemisest. Me ei tea, võib-olla on viie aasta pärast niisugune käitumine juba massiline. Äkki pärissuhtlemine läheb jälle moodi, nagu on moodi läinud naturaalne toit?

Me ei tea, võib-olla korraldatakse viie aasta pärast ka meil niisuguseid teraapiaid, mida kirjeldas Jaan Tätte raamatus „Vaikuse hääl“.

Ümbermaailmareisil elas ta kümme päeva Bali saarel ühes mägihotellis, esialgu üksi koos teenindajatega, kuni saabus bussitäis kohalikku rahvast, kes Tätte meelest käitusid imelikult: „Päev otsa istuti, kuskil ei käidud ega lõbutsetud. Tundus, et nad on seal vastu tahtmist. Küsisin siis huvi pärast ühelt teenindajalt, mis see kõik tähendab. Ta vastas, et see on meditatsioonilaager. Ma ei tea, minu meelest nad küll midagi ei mediteerinud, logelesid niisama. Minu uuele küsimusele vastati, et meditatsioon on selle põhimõttega, et kõigil on telefon välja lülitatud, keegi ei saa kellelegi helistada. Ja see ongi ravi, see vajabki ravi.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee