Arvamus

Pokémon Go tähendus meie tulevikule (14)

René Piik, reporter, 20. juuli 2016 22:20
Pokemon Go Tallinna tänavatelFoto: Alar Truu
Tervet maailma kulutulena võtnud mäng Pokémon Go on, olgem ausad, väga sisuvaene. Ei leia keegi sealt seest stsenaariumit, mida järgida ega tegelasi, kellele kaasa elada. Puudub võimalus teiste mängijatega pokémone vahetada ja oma sõpradega jõudu katsuda - omadus, mis on omal kohal olnud kõigis Pokémoni mängudes alates sarja esimesest 1996. aastal. Puudus pokémonide vahetamisest on ehk kõige suurem löök rakendusele kui Pokémoni mängule, sest just see tegigi sarja millekski rohkemaks kui järjekordseks unustuse hõlma vajunud progeja unistuseks. Eesmärk püüda kätte kõik elukad, olgu neid palju tahes, tundub palju ebareaalsem ilma teiste inimeste abita. Kui juhtub, et sinu tuttav püüab kuskilt just selle pokémoni, keda sina vajad, ei saa te üksteist aidata. Selle asemel istub su sõber temale võib-olla isegi kasutu eluka otsas, samal ajal kui sina pead kannatama ning lootma, et Nianticu (mängu üks loojatest) valemid ka sulle ühel päeval naeratavad. Selliseid suuremaid (ning väksem

Õigel ajal õiges kohas

Samal teemal

Peamiselt on Pokémon Go-st huvitatud 25-35-aastased, kes puutusid esimest korda sarjaga kokku lapsepõlves. Meenuvad head mälestused ajast, kui ei pidanud muretsema oma majandusliku seisundi pärast, kui aega oli nagu lätlasel varbaid ja “tööpäevad” kestsid vaid 5 tundi. Tekib nostalgiline tunne: jälle seda sama tegemas. Jahtimas välja mõeldud elukaid, kulutades tunde ja tunde ainult selleks, et veel ühte pokémoni oma kogusse lisada. Samas on seal ka midagi uut. Kodus teki all pisikese ekraani passimise asemel tehakse seda nüüd väljas, tänavatel. Avastatakse, et oma enda kodu lähiümbruses võib leiduda veel inimesi, kes huvituvad samadest asjadest, millest sinagi. Kui 15-20 aastat tagasi alles unistati maailmast, kus elavad pokémonid koos inimestega, siis nüüd on see alternatiivreaalsuse abil mõnes mõttes täide läinud. Jah, pokémonid ei hakka kunagi elusalt mööda maad ringi tatsama, aga kui 1996. aastal suutis Nintendo oma konsooli 2,6-tollisel must-valgel ekraanil tekitada inimestes tunde, et see mäng ongi reaalsus, siis alternatiivreaalsusest piisab küll ja rohkemgi veel, et seda sama tunnet äratada tänapäeval.

Siinkohal võiks meelde tuletada ühte Nintendo surnud projektidest. 13. novembril 1994, vähem kui kuu aega pärast filmide Stargate, Star Trek: Generations ja Leon: The Professional kinoekraanile ilmumist jagas Nintendo eksklusiivselt New York Timesiga oma kõige uuemat projekti. Nimeks oli sellel Virtual Boy ning Nintendo sõnul pidi see esimese virtuaalreaalsuse mängusüsteemina taaselustama aina aeglustuvat videomängude turgu. Kui Virtual Boy 1995. aasta augustis USAs välja tuli, oodati Nintendo aktsiate lakke tõusmist ning uut ajastut videomängude maailmas. Kahjuks (või õnneks) ei vastanud toonane hüpotees aga tegelikkusele. USAs võis uut mängusüsteemi poodide riiulitel leida vaid kaheksa kuud. Virtual Boy oli täielik läbikukkumine. USAs oodati esimese aasta lõpuks 1,5 miljonit müüdud konsooli, kuid 1996. aasta jaanuariks omas seda vaid 350 000 inimest. Probleem oli selles, et 90ndate tehnoloogia lihtsalt ei suutnud oma lubadusi pidada. Kui tänapäevalgi tekitavad Oculuse poolt pakutud Rift või HTC Vive (VR platvormid) osadel inimestel pea ringi käimist ja iiveldust, siis 95ndal aastal ei olnud Nintendo konsooli võimalik kasutada kauem kui 10 minutit. Nintendol oli probleem ajastusega. Virtuaalreaalsus kui selline on väga ahvatlev platvorm (tuues näiteks Oculuse ja HTC pakkumised), kuid 20 aastat tagasi polnud see lihtsalt võimalik. Pokémon Go valmis aga väga õigel ajal: tänapäeval on enamikel inimestel (kui mitte arvesse võtta arengumaid) olemas nutitelefonid, mida nad endaga iga kell kaasas kannavad. Ja kui viis aastat tagasi poleks ükski tippklassi telefon suutnud jooksutada Pokémon Go-d, siis tänavu pole see isegi keskklassi mudelitele eriliseks probleemiks.

Otsus seda mängu ehitama hakata ei olnud ainult tehnoloogilises mõttes õigel ajal vastu võetud, vaid ka majanduslikus mõttes. Nintendo ja Nianticu koostöö vili poleks kunagi osutunud nii edukaks, kui selle mängu mängijad poleks vähemalt ühe jalaga juba iseseisvas maailmas. Teatud hetkest alates (mille asukoht oleneb suuresti mängija enda vastupidavusest ja soovist mitte kulutada raha) on päris raha kulutamine Pokémon Go-s pea vältimatu. Selle mõistmiseks tuleb eelnevalt aru saada, kuidas mäng toimib. Igal kasutajal on olemas mängusisene ressurss, mida kutsutakse kogemuseks (experience ehk XP) ja mida võib teoreetiliselt talletada lõpmatul hulgal. Mängija saab seda pokémonide püüdmisel või pokestopides peatudes (virtuaalsed ehitised, kust kogutakse pokémonide püüdmiseks poképalle, nende ravimiseks ravimijooke jne). Kuna samades pokéstopides on võimalik iga viie minuti tagant uuesti peatuda ja pokémone ilmub maailmas samuti lõpmatult, ei ole kogemuse suurendamine keeruline, see juhtub iseenesest. Probleem on aga järgmine: mida rohkem kogemust kogub mängija, seda tugevamaks muutuvad püütavad pokémonid ja seda rohkem on vaja nende püüdmiseks erinevaid lisandeid (raha eest ostetavad asjad, mis näiteks nõrgendavad vastaspokémoni). Nii leiabki usinam huviline vaid mõne päevaga end olukorrast, kust edasi jõudmine raha kasutamata on väga aeglane ning vaevanõudev protsess. Siinkohal tulebki tunnustada Nintendo suurepärast ajastust: hetkel on mängust kõige rohkem huvitatud inimestel oma sissetulek, seega aja kokkuhoiu mõttes raha kulutamine pole eriliseks probleemiks. Ning kui inimene on juba kümneid ja sadu eurosid sellesse mängu investeerinud, on vähem tõenäoline, et ta Pokémon Go päevapealt maha jätab, pigem kulutab ta lihtsalt veel ja veel ja rohkem. Selle tulemusena on Nintendo aktsiate väärtus viimase paari nädala jooskul juba kahekordistunud.

Rohkem kui pelgalt ajaviide

Pokémon Go pole esimene alternatiivreaalsus, mis nutitelefonide omanikele ülemaailmselt saadaval on. Kõige parem näide selle kohta on sama firma, Nianticu mäng Ingress. Ingressi juured peituvad ajas, mil see oli alles Google väike kõrvalprojekt. Neil kästi kasutada Google Mapsi millegi uue ja huvitava loomiseks, mis soovitavalt ka raha sisse tooks. Tulemus oli Nianticu esimene projekt, Field Trip, mis lubas olla parim kaaslane inimes(te)le, kes tahavad oma päeva sisustatult täita. Äppis sai kirjutada kõigele, mis Google Mapsi serverites salvestatud on, arvustusi või tutvustavaid jutte. Sinna juurde käisid ka pildid ja vaatamisväärsuse asukoht, mida võisid teised kasutajad hiljem lugeda, vaadata ning huvi korral isegi üles leida. Kahjuks on see projekt vist maha jäetud, sest viimane uuendus rakendusele avaldati Play Store’s eelmise aasta mais. Field Tripile järgnes Ingress, mis on Pokémon Go populaarsusele suuresti kaasa aidanud nii programmeerijate kogemuse kui ka mängusiseste elementidega, mida mõlemad rakendused jagavad. Aga Ingress oli (ja on siiani) selle arendajate sõnul siiski vaid üks samm teel täiusliku alternatiivreaalsuse poole.

Miks meil seda vaja on? Kas siis päris reaalsusest ei piisa, et mingit alternatiivi pidevalt taga aetakse? Põhjus pole niivõrd selles, et inimesed sooviviksid reaalsusest põgeneda, kuivõrd pakub see tarkavara arendajatele lõpmatult uusi võimalusi. Kujutage ette: muuseumid saaksid elusate inimgiidide asemel kasutada rakendust, kus on iga eseme kohta kõik juba kirjas. Et külastajate jaoks kogemus meeldivamaks teha, võib pakkuda tasuta Wifi-t, et äpp alla tõmmata ja kõrvaklappe, et eelsalvestatud tekste teisi segamata kuulata. Wifiprobleemid lahendada ühe alaga muuseumi fuajees, kus saavad külastajad ühendada oma nutiseadme tavalisest kiirema võrgu külge. Kui tegemist on näiteks kunstimuuseumiga, on võimalik ka iga maal eelnevalt sisse skänneerida, et telefonist pilti tehes oskaks rakendus vastavat kunstiteost koheselt külastajale näidata. Muuseumil pole mitte midagi kaotada, kui eesmärgiks on raha kokku hoidmine ja järgmises kvartalis paremate tulemuste näitamine. Klientide soovi korral võiks pakkuda ka näiteks nutiseadme laenutust, kui külalisel endal seda kaasas pole. Arvuti ju tunnitasu ei küsi.

Aga miks peatuda muuseumitega? Kindlasti on võimalik ära kaardistada ka linnade vaatamisväärsused ja huvipunktid. Koos iga huvipunktiga saab rakenduse looja talletada oma serveritesse selle kohta teksti ning lisada juurde pilt ja informatsioon asukohast. Vajadusel ka näiteks helifail, kui vaatamisväärsusega on seotud mingi kindel laul. Ning kui kaardistatud on piisavalt linnasid, võime hakata mõtlema juba terve riigi peale ja lisada sinna hulka ka suuremad maa-alad (järved, jõed, rahvuspargid jne). Riikidest jõuame mandriteni ja sealt edasi terve maailmani. See kõik juhtuks ka iseenesest: vaja ei ole palgata tuhandeid inimesi, kes tuimalt iga väiksema kivi kohta pilve informatsiooni talletavad. Piisab vaid avalikkuse kaasamisest. Tuleb öelda: “meil on idee,” ja lasta teistel sinu eest töö ära teha. Jõuame ülemaailmse fenomenini, kuhu saab iga pisemgi inimene oma jälje jätta. Üks huvitav kõrvalnäht rahva kaasamisel on see, et inimesed tahavad kaardistada vaid kohti, millega käib kaasas lugu ja millel on olemas mingisugune tähendus. Nii valmikski igal riigil lugude kogumik, mille on kirjutanud rahvas ise. Äkki saaks Eesti sellises tulevikus omale ka ühe nn “rahva eepose”?

Kuid kõik pole vaid lust ja lillepidu, sellel ideel on ka negatiivseid külgi. Üheks otseseks tagajärjeks oleks kümnete ja sadade tuhandete inimeste töökohtade kadumine. Kõik giidid, kes turismibüroode jaoks ekskursioone korraldavad, kaotaksid üleöö võimaluse leiba teenida. Suurfirmad lakkaksid olemast puhtalt selle tõttu, et on olemas konkurents, millega võidelda ei saa. Oleme selles suunas juba teel, sest mõlemad Nianticu mängud, nii Ingress kui ka Pokémon Go põhinevad just kirjeldatud süsteemil - inimesed soovitavad Nianticul luua vaatamisväärsuse või lihtsalt huvitava koha juurde mängusisene peatumiskoht (Pokémoni puhul pokéstop), mis koos pildi, lühikese tutvustusega ja Nianticu-poolse ülevaatusega kübermaailma ka lisatakse. Kes teab, äkki on turismindus 15-20 aasta pärast omastanud hoopis teistsuguse kuju?

Hetkel kõnnime siiski teadmatuses

Spekuleerida on tore küll, aga sensitiivsete omadusteta on üpris raske kindlalt öelda, milline näeb välja meie tulevik. Võib-olla kaob väljamõeldud koletistega täidetud maailm meie silmapiirilt juba paari kuu jooksul, võib-olla näeme nina telefonis pokémone otsivaid noori veel järgmised kolm aastat. Ma usun, et ka galaktilisi jõude tunnetavad eesti superstaarid ei suudaks sellele õiget vastust anda. Seega peaks äkki tuleviku ennustamise asemel mõtlema, mida me saame praegu teha, kuhu me praegu minna saame. Iga inimene võib ise valida, kas ta on pigem Pokémon Go poolt või vastu. Kas talle meeldivad sellega kaasnevad ideed või mitte. Kas mängida või mitte mängida.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee