Maailm

Türklased ja Türgis toimuv tekitavad sakslastes üha suuremat hirmu (50)

Marika Villa, Berliin, 21. juuli 2016 04:00
KOOS PRESIDENDI PORTREEGA: Saksamaal elavad türklased Stuttgardis Türgi konsulaadi ees president Recep Tayyip Erdoğanile toetust avaldamas.Foto: AFP / Scanpix
Saksamaal on Türgi sündmuste vastukaja valjem kui mujal Euroopas: elab siin ju üle nelja miljoni türklase. Neist kahel ja poolel miljonil on Saksa kodakondsus. Nüüd pärast Türgis toimunud putši läbikukkumist on türklased üha nähtavamad ka Saksamaal ja see tekitab sakslastes hirmu.  

Naiivne on riik, kes usub, et passi pihkusurumisega tekitatakse lojaalseid kodanikke. Riigipöördekatse Türgis tõestab ühtedele järjekordselt, teistele tuleb see suure üllatusena, et hunte kaalikatega söötes ei saa neist jänkusid. 

Samal teemal

Põhjusega saab rääkida sakslaste seas levivast hirmust. Siinsed türklased jagunevad president Erdoğani-meelseteks ja nendeks, kes tema vaateid ei jaga. Mullustel Türgi parlamendivalimistel hääletas 60% Saksamaal elavatest valijatest tema partei AKP poolt, mis on 10% rohkem kui Türgis (ja kolm korda enam kui Suurbritannias). 

Türklased tulid Saksamaal tänavatele 

Saksamaad külastades ei ole Erdoğan jätnud kahevahel olijaid veenmata Türgi poliitika õigsuses ega tukkujaid aktiveerimata: küll hoiatas ta kaasmaalasi kohalikega assimileerumast. "Türklane on ja jääb türklaseks ka välismaal!" oli presidendi sõnum. Samuti kinnitas ta, et esivanemate maa on võõrsil elavaid valmis igavesti oma rüppe tagasi võtma. Režiimikriitikute seas oli juba mõni aeg tunda, et Erdoğani lobby Saksamaal võtab ulatust ja on saanud tuge: Türgi kriitilisi Saksa poliitikuid on sõimatud ja isegi surmaga ähvardatud. 

Piisas vaid Erdoğani SMS-üles­kutsest tulla välja tänavale, et täita laupäeval Türgi saatkonna esine Berliinis ning konsulaatide esised Hamburgis ja Stuttgardis tuhandete türklastega, kes emotsionaalsete pidurite puududes lippe lehvitasid ja sõjaväelise riigipöördekatse tuliselt hukka mõistsid.

Kahtlane, kas kunagi varem on Berliini Tiergartenis kõlanud järjepanu "Allahu Akbar!" nii tuhandetest suudest. Seda kogenuna peaksid nüüd ka multikulturalistid tunnistama, et nende veendumus, nagu oleks integratsioon ainult aja küsimus ja toimub iseenesest, on olnud ainult mugav naiivne pettekujutelm. Suur osa sisserännanute kolmandast põlvest eirab sekulaarse vabaduse pluralismi usulise ja rahvusliku radikaliseerumise nimel.

Nad peavad presidendiks Erdoğani, kellele jagub toetust ka tema välja kuulutatud kättemaksu teostamisel, mis on pärisrahvale vastuvõetamatu, taunitav ja vastuolus põhiseadusega.

Tõdedes, et Saksamaa on tahtmatult sattunud naabermaa konflikti edasiarenemise paigaks, mis on tunduvalt laiendanud lõhet Erdoğani diktatuuri ja Türgi demokraatliku arengu toetajate vahel, püüab Saksa poliitika end positsioneerida. Muu hulgas on Erdoğani karmilt hoiatatud surmanuhtluse taaskehtestamise eest. Kuid ei liidukantsler Merkeli ega teiste Euroopa riikide hoiak ole "sultan" Erdoğanile kohustav, mida on näidanud tema viimased sõnavõtud. "Rahvas tahab! Rahvas nõuab!", toonitab Türgi president. Ja see olevatki demokraatia, kui täita rahva tahet. Kellele ei meenuta see eelmise sajandi 30ndaid aastaid Venemaal ja eriti marssal Tuhhatševskit, kelle süüdistamise ja hukkamisega vallandas Stalin näidiskohtupidamis hukkamiste laine, on kas väga noor või ei soovi näha paralleele mineviku ja oleviku vahel.

Ajaloolased osutavad ka teistele sarnasustele, ennustades diktatuuri süvenemist Türgis ja riigi islamiseerumist. Saksa kõrged sõjaväelased on teleesinemistes analüüsinud üht võimalikku versiooni, et mingit riigipöördekatset polnudki, Erdoğan lavastas verise teatritüki "Riigipööre", nagu Hitler Riigipäeva süütamise. Rahvale antud osa kandis nime "demokraatia ja valitud presidendi kaitsja". Totalitaarse režiimi reaktsioon oli kiire ja eksimatu: nagu olnuks putšistide, kelle süü ei vaja tõestamist, nimekirjad eelnevalt valmis. Järgnesid arestid ja muidugi anti pööblile võimalus end vahistatute peal välja elada. Mõtlev inimene kahtleb, kas ühest ööpäevast ikka jätkus, et korraldada uurimine ja tuvastada ca 3000 kohtuniku ja prokuröri süü? Ja üldse – kes siis uurisid, kui kõik olid ametist eemaldatud ja kinni võetud?

Tüüpiline tänasele Türgile ongi, et kättemaks ennetab õigusemõistmist – rahvas tahab nii, laiutab diktaator käsi. Kui keegi nimetab demokraatia ilminguks läbilõigatud kõrisid ja koguni mahalöödud päid, siis peab ka kõige tulisemale Türgi pooldajale selle kuulumine Euroopa Liitu lähimatel sajanditel võimatu tunduma. Sest Türgi areneb tempokalt, kiirust lisades tagasi keskaega.

Mustafa Kemal Atatürki püüd teha agraarmaast tsiviliseeritud, Euroopale avatud riik, õnnestus lühikese ajaga tänu teda toetanud sõjaväele. Praeguse juhtimise all on armee ridades rahulolematuid kerge kujutada, keda valitsusetruudel polnud raske provotseerida. Milleks? Eks ikka, et teostada pikka aega planeeritud järske muudatusi nii sise- kui välispoliitikas.

Valla paisatud massilised repressioonid teisitimõtlejate suhtes toovad veel kord ettekujutuse varasemast Nõukogude Liidust. Teadmine, et tänases Türgis on ajakirjanikke heidetud vanglasse enam kui Hiinas, ei luba rääkida sõna- ja mõttevabadusest. Erdoğan on kuulutanud läänemaailma kogu inimõiguste prioriteediga oma vaenlaseks, kuid et lääs sõnumist ka aru on saanud, seda ei saa veel kindlalt väita.

Samal teemal

03.09.2016
Türgi esileedi moto: "Laristada, laristada, laristada!"
07.08.2016
GALERII | Türgi suurmeeleavaldus tõi kokku sajad tuhanded inimesed
02.08.2016
Türgi riigipöördekatse läks riigile maksma tohutu rahasumma
02.08.2016
"Allahu Akbar!" - Kölni tänavatel kaikusid türklaste valjuhäälsed hüüded