Arvamus

Süstlavahetus Eesti moodi (8)

Risto Kask, Põhja-Tallinna elanik ja lapsevanem, 20. juuli 2016, 11:57
Risto Kask Erakogu
Süstlavahetuspunkti sulgemine Erika tänaval ning selle kolimine uude asukohta on olnud teemaks viimased kolm kuud. Kui algselt olid linnajuhid teemaga pildis kui heategijad ja elanike soovide eest võitlejad, on teema areng kütnud vahepealsel ajal üles uusi kirgi ja tuska. Põhjatallinlasi on haaranud narkomaanikompleks ja hirm kõige ees, mis puudutab süstlaid ja nõelu.

Mitmed elanikud on välja öelnud, et oma kodu lähedusse nad sellist institutsiooni ei soovi ning mõne aja eest ilmus uudis enam kui 1000 inimese kohta, kes uue süstlavahetuspunkti asukoha vastu protesteerisid. Linna tegevuse pidurdamiseks on vaidlustatud linna otsuseid ning vankrit mõttevahetuses õiguskaitseorganitega on kutsutud vedama mõjukad vandeadvokaadid.

Samal teemal

Mis on kogu selle tegevuse eesmärk? Arusaadavatel põhjustel võib eeldada, et narkomaania üldiselt on Eesti ühiskonnas tabuteema. Saame tihti meedia vahendusel lugeda järjekordsetest narkosurmadest, kaklustest, tänaval pildi kaotanud sõltlastest, lärmavatest naabritest ja isegi mänguväljakul vedelevatest süstaldest. Jah, justnimelt! Mänguväljakutel vedelevatest süstaldest.

Äärmiselt poliitkorrektne oleks siinkohal öelda, et narkomaan on inimene, kuid tegelikult kumab rahva hoiakutest läbi hoopis teistsugune suhtumine ja arusaam narkomaanist. Narkomaan on kui inimloom, kellel puuduvad väärtused ja elutahe. Inimene olemine ei ole tiitel või tunnustus tubli elutöö eest, inimesed on ka need, kes on võimetud igapäevaselt ilma sõltuvusaineteta hakkama saama. Narkomaan on inimene kõige klassikalisemas tähenduses. Narkomaania ei ole midagi sellist, mis on tavalisele keskmisele pereinimesele võõras. Narkomaanid on ka suitsetajad, regulaarsed alkoholikasutajad, inimesed kes armastavad magama minnes unerohtu võtta ja narkomaan võib olla ka meie oma pereliige, kes juba viimased paar aastat oma ärevusehäireid Xanaxiga ravib. Narkomaanid on igal pool.

Olles elanud Põhja-Tallinnas Pelgulinna ja Kopli piiril ligemale 10 aastat, võin kirjeldada ilmekalt milline elu on siin piirkonnas. Siin leidub igasugust kontingenti, noortest vanadeni ja karsklastest joodikuteni, leidub eestlasi ja venelasi ning loomulikult ka igasugu sorti sõltlasi. Mõnikord näen pargis ennast süstimas inimest või mitut ning jah, olen leidnud ka süstlaid mänguväljakutelt, liivakastist ja mujalt paljukäidavatest kohtadest. Kas siin on lärmavaid inimesi, kes häirivad minu elu? Vahetevahel mõni ehk lärmab, kuid see ei häiri minu elu. Igas linnaosas on mõningal määral lärmi, näiteks kunagi elades Narva maanteel, häirisid minu elu trammid. Mustamäelasi häirivad trollid ja noh, eestlast häirib ikka teine eestlane.

Kas süstlavahetuspunkt on Põhja-Tallinnas vajalik? Olen vestelnud mitmete inimestega ning oma hämmastuseks on paljud rääkinud süstlavahetuspunkti ebamõistlikust asukohast ning selle kolimise vajadusest väljapoole elamuasustust. Ehk teisisõnu tuleks loomad linnast välja viia. Samas vesteldes mõne süstiva narkomaaniga, võib mõista ka taoliste punktide vajadust just elurajoonis ja võimalikult mugavas asukohas. Esiteks on süstlaid kasutavad sõltuvushäiretega inimesed valdavalt huvitatud oma tervisest ja sõltuvusega kaasnevate võimalike haiguste vältimisest. Nad ei soovi nakatuda HIV-i või mõnda muusse paratamatult ebahügieenilistes tingimustes süstimisega kaasnevasse haigusesse. Narkomaanid ei ole huvitatud süstalde jagamisest ja sama süstlaga taas ja jälle järjepidevalt süstimisest. Ma olen veendunud, et hoolimata negatiivsest kuvandist ei ole keskmine narkomaan huvitatud süstalde jätmisest mänguväljakutele või liivakasti. See on lihtne ja täpselt samasugune probleem nagu pandipakendiga kaubandussektoris. Kui ei ole taarat kuskile ära anda, jäetakse see lihtsalt maha. Perega rannas käies ei viida ka limonaadipudeleid taara kokkuostu. Pudelid jäävad maha, heal juhul prügikasti, halvemal juhul kaevatakse rannaliiva sisse.  Olen veendunud, et seal kus on süstijad, seal peab olema ka vastav institutsioon nende inimeste abistamiseks.

Mõne aja eest näitas televiisorist Erika tänava süstlavahetuspunkti ja seal olevat suurt vaati süstaldega. Jääb üle fantaseerida mis oleks saanud neist süstaldest kui kõnealune institutsioon oleks asunud Irus, Paljassaarel või hoopis Saue valla metsades. Ma tean mis oleks saanud, see vaat oleks olnud tühi ja need süstlad oleksid vedelenud tänavatel. Seega me vajame taolisi asutusi siin ja praegu ning võimalikult lähedal.

Minu ettepanekuks on AIDSi tugikeskuse ja süstlavahetuseteenuse tegevuse kitsendamise asemel seda laiendada ja linnas paremini hajutada. Ajutine süstlavahetuspunkt avati Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse majas, kuid plaan näeb ette selle kolimise Paldiski maanteele. Tugikeskuse teenuseid pakutakse ka Kopli tänaval. Me kõik teame, et ruume selle teenuse osutamiseks on äärmiselt keeruline leida, kuid olgem ausad, kui Põhja-Tallinnas oleks neid punkte mitte kaks vaid neli, oleks ka koormus nende punktide vahel paremini hajutatud ning lällamist ja kahtlast kontingenti oluliselt vähem. See kõik nõuab ressurssi, uusi töötajaid ja sallivust, kuid see lahendus on mõistlik ja teostatav ning meie kõigi huvides.

Lõpetagem vihavaen ning läheme edasi koos, ratsionaalselt ja sõbralikult. Seal kus on sõltlased, sinna on vaja ka sõltlastele mõeldud tugiteenuseid.

8 KOMMENTAARI

v
Vanaema 20. juuli 2016, 23:56
Lapsed sünnivad inimlastena ja neile on nii vanemate kui ka ühiskonna lootus. Täna olema aga Narkomaania ja aidsi näitajatega oleme üleilmselt väga kõ...
(loe edasi)
b
Busa 20. juuli 2016, 22:33
.. et siis narkomaania on ok ja toimub varjatud legaliseerimine. Aeg on käe tunnistada narkoäri tavaliseks äriettevõtluseks mille aktsiisiga makustamisest saadavate vahendite abil toimub tarbimisega liiale läinud kodanike rehabilitatsioon. Sic!
Loe kõiki (8)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee