2
fotot
INNOVATSIOONIAKADEEMIAS: Rickard Kruusberg Nice’is õppekaaslaste keskel. (Erakogu)

Terror jõudis eestlasteni. Nice’is hukkunud Rickardi sõbratar ütleb: "Ta tahtis elada ja avastada iga päeva justkui avaks jõulukalendrit, kust leiab alati erineva kujuga šokolaadi." "Emmet ei ole leitud," kirjutas Tatjana tütar veel esmaspäeval. Järgmisel päeval tuli temalegi kurb sõnum: ema on hukkunud terroristi auto rataste all.

21aastane Rickard Kruusberg oli Nice’is rahvusvahelise innovatsiooniakadeemia üritusel. Noormees lõpetas omal ajal Tallinna reaalkooli ja oli IT-teaduskonna tudeng Tallinna tehnikaülikoolis. Reaalkooliaegne klassijuhataja meenutab noormeest kui silmapaistvalt uudishimulikku ja teadmisjanulist õpilast. Tatjana Muhamedova (51) käis abikaasaga aasta aasta järel Nice’is puhkamas. Seekord tulid nad koos lastelastega. Õhtulehe andmeil said vigastada ka Tatjana abikaasa ja lapsed. Nad on haiglas.

INNOVATSIOONIAKADEEMIAS: Rickard Kruusberg Nice’is õppekaaslaste keskel. (Erakogu)

Rickard oli tuleviku paika pannud

Reaalkooli aastaraamatutes on klassivenda iseloomustatud värvikalt: "Ta on tuline nagu tex-mex, salvab nagu salsa. Ta on väga temperamente, elab tulevikus, mis tal on ammu paika pandud," kirjutasid kaaslased 11. klassist.

"Riks vaidleb vaidlemise pärast. Vaidleb surmani ja pärast seda ka veel," iseloomustati Rickardit abituriendina.

Sama kinnitab ka noormehe klassijuhataja "Ta seisis alati tõe ja õiguse eest. Ta oli hästi elav ja särtsakas... ja ka väga abivalmis. Vahel ka võib-olla enesekeskne, aga seda heas mõttes – ta oli enese eest seisja, aga mitte kunagi pahatahtlik. Tema jaoks oli tähtis, et oleks tõde ja selgus. Vahel kui oligi midagi korda saatnud, siis seisis enda eest ja püüdis oma argumente esitada," kirjeldab ta.

"Koolis oli ta alati korrektne."

Klassijuhataja andis Rickardile ka tunde, mistõttu tuleb tal noormehele mõeldes esmalt silme ette kujutluspilt ühiskonnaõpetuse klassiruumis. "Kohe tuleb meelde seinapoolne rida ja eelviimane pink, tume pea, mis ühiskonnaõpetuse tundides vaatas mulle otsa ja püüdis mõtet jälgida... ja kui tahtis, siis küsis midagi. Eriti korda läksid talle päevakajalised teemad ja majandusküsimused. Mulle tundus ka, et politoloogia pakkus talle huvi."

Viimast korda nägi klassijuhataja Rickardit pool aastat tagasi, mil noormees talle kooli külla tuli. "Ta astus sisse ja küsis, kuidas läheb. Rääkis, et tal läheb hästi ja tal on palju uusi ideid infotehnoloogias. Ütlesin talle, et kui on tahtmist midagi tutvustada, siis tule ja räägi ka oma koolikaaslastele, kes nüüd siin õpivad."

"Ta pakatas ideedest! Arvan, et ambitsioonikus oli tema edasiviiv jõud. Tal olid sihid silme ees ja ta teadis, mida tahab. Ilmselt sellepärast ta ka innovatsiooniakadeemia üritusele sattus," arutleb õpetaja.

"Ma olen seda mõtet, et teda enam ei ole, kogu aeg edasi lükanud... Eile öösel sain aru, et ega vist enam midagi loota ei ole..."

Sõprade südametes… ja Maa orbiidil

"Ta oli väga sihikindel. Teda ootas ees suur tulevik," mõtiskleb Rickardi keskkooliaegne klassivend Kevin.

Gümnaasiumi ajal olid Kevinil ja Rickardil sarnased plaanid – poistel oli suur lennundushuvi, mistõttu tahtsid nad töövarju päeval selle teemaga lähemat tutvust teha. "Mulle meenub too päev gümnaasiumis, kui saime mõlemad Rickardiga kirjad, et saame Estonian Airi pilootidele töövarjuks minna. Mäletan, kui õnnelikud me siis olime," kirjeldab Kevin heldinult ning lisab, et toona oli poistel plaanis pärast keskkooli lõppu minna edasi õppima lennuakadeemiasse.

Miina, Rickardi üks parematest sõbrannadest, peab nende sõprust poeetiliseks. "Ma ei oleks mitte kunagi arvanud, et pean temast minevikuvormis kirjutama."

"Rickard oli mulle alati olemas ja mina talle. Me rääkisime pidevalt oma unistustest ja eesmärkidest ja motiveerisime teineteist neid täide viima. Meie sõprus oli natuke nagu mingisuguses raamatus. Meile meeldis just kahekesi kohtuda ja olla ülejäänud maailmast eraldatud oma mullikeses. Me usaldasime teineteist täielikult," räägib neiu läbi pisarate.

Miina sõnul meeldis neile tihti kohvil käia ja üha uusi plaane välja mõelda. Üheskoos istuti alati mitu tundi ja arutati ühiskonnas aktuaalseid teemasid, aga ka isiklikke unistusi.

"Ta pea oli täis vaimustavaid ideid. Mulle lihtsalt nii väga meeldis istuda ja kuulata teda rääkimas. See oli nagu elav kunst!" räägib Miina, et noormees rääkis maailma parandamise ideedest alati suure õhina ja enesekindlusega.

"Ootasin tema ideede täitumist nagu laps ootab jõule. Erinevalt paljudest inimestest, kes vaid räägivad, Rickard ka tegi. Ta haaras kinni kõikidest võimalustest, mida elu talle pakkus."

Valdkondi, milles Rickard end arendas oli tõesti palju, alustades IT-erialast ja lennundushuvist kuni modellitööni välja, mida tal ka proovida õnnestus.

"Ta ütles mulle, et üks tema suurimaid rõõme on oma tarkust teistele jagada. Ta oli kõige isetum ja abivalmim sõber, kes mul kunagi on olnud."

Just nagu klassijuhataja ja Kevin, oli ka Miina noormehe helges tulevikus veendunud. "Ma olin kindel, et just tema, kõikidest mu sõpradest, jõuab elus kõige kaugemale. Tal olid suured ideed ning nende teostamiseks annet ja motivatsiooni. Rickard ütles, et ta tahab elada ja avastada igat uut päeva justkui avaks jõulukalendrit, kust saab iga päev erineva kujuga šokolaadi."

"Ütlesin Rickardile pea igal kohtumisel, kui imeline inimene ja sõber ta on, kuid mu süda jääb alatiseks valutama, et talle seda vähemalt üks kord veel öelda ei jõudnud. Kes oleks arvanud..."

Miinale jääb aastakümneteks meelde möödunud aasta valentinipäev, kui Rickard neiule ühe erilise kingituse tegi. Nimelt sai Miina tol päeval teate: "Sulle on sõnum kosmosest! See sõnum on praeguseks jõudnud turvaliselt Eesti esimese satelliidi ESTCube1 pardale. Seal tiirutab see sõnum 700km kõrgusel orbiidil ümber Maa veel paarkümmend aastat. Ühel kaunil päeval või ööl siseneb ESTCube1 kauni langeva tähena atmosfääri ja lennutab soovi tähetolmuna laiali üle kogu Maa."

Hiljem lisas Rickard teatele juurde imearmsa teksti: "Nüüd on see sõnum umbes 20 aastat kiirguskindlas mälus ümber meie planeedi lendlemas. Seni kuni meie unistused täituvad, kuna 20 aastat on piisav aeg selle jaoks."

Aastavanust kirja lugedes katkeb Miina jutt pisaratevoos ning ta ütleb: "Rickard, ma luban, et ma ei jäta ühtegi oma unistust täitmata. Aitäh, et otsustasid minu ellu tulla ja seda nii palju rikastada, ma olen hingepõhjani tänulik sulle ja ma ei unusta sind kunagi."

Ülikoolis jäi unistuste täitumine pooleli

Rickardi ülikoolikaaslased avaldasid Facebookis ühiselt kaastunnet noormehe lähedastele, meenutades teda kui entusiastlikku ja imetlusväärset inimest.

"Rickard oli IT-teaduskonna üliõpilasnõukogu kõige värskem liige, kelle entusiasm midagi head korda saata oli imetlusväärne ja innustav. Ta oli tähelepanelik, abivalmis ja töökas noormees. Tema peale võis alati kindel olla, kui oli tarvis mõnes tähtsas küsimuses tarka arvamust kuulda, Java (arvuti programmeerimiskeel – G. M.) kodutööga abi saada, ultimate frisbee (lendava taldriku lennutamine meeskonnas – G. M.) väljakul punkte noppida või hoopis mööblit liigutada."

Rickard otsis enda arendamiseks pidevalt uusi võimalusi, mistõttu käidi kaastudengitega mitmel vahval üritusel ka Eestist väljaspool. Ühiselt arutati ka Eesti-Soome tulevikku paneelarutelul innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuses Mektory.

"Rickardil oli tahe ümbritsevat maailma parandada ning tulevast õppeaastast oli ta valitud ka TTÜ IT-teaduskonna nõukogu tudengiesindajaks," seisab avalduses.

"Oleme uhked, et Rickard oli üks meie seast. Maailm on kaotanud ühe kuldaväärt inimese."

Vanaema hukkus, lapselapsed on haiglas

"Emmet ei ole leitud," kirjutas Nice’is hukkunud 51aastase Tatjana tütar veel esmaspäeval sotsiaalmeedias.

Lootus püsis, ent kahjuks siiski kustus.

Tatjana Muhamedova sündis ja kasvas nagu ta abikaasa Valerigi üles Narvas. Siis elasid nad Saksamaal Düsseldorfis, kus Valeri töötas turismibüroos. Lähedaste sõnul olid nad aga seekord Nice’is mitte päris turismireisil – Tatjana ja abikaasa tegid seal ka tööd.

(AFP / Scanpix)

Nii Tatjana kui ka tema abikaasa on sotsiaalmeedias avaldanud väga palju pilte puhkusereisidest. Paistab, et reisimine oli nende kirg ja Nice üks lemmiksihtkohti. Seal käidi peaaegu iga aasta. Unustusehõlma polnud vajunud ka kunagine kodumaa. Näiteks on üleval mõne aasta tagune pilt, kus Tatjana poseerib Tartus Vilde lokaali esiste skulptuuride juures.

Nüüd aga olid Tatjana ja Valeri taas Nice’is koos lastelastega. Neljapäeval mindi üheskoos linnakese tänavatele, et osaleda Bastille’ päevana tuntud rahvuspüha tähistamisel. Paraku jäid nemadki ette veokile, millega 31aastane tuneeslane Mohamed Lahouaiej Bouhel rahva sekka sööstis.

Õhtulehe andmetel said Valeri ja kaks lapselast samuti vigastada ning viidi haiglasse. Õnneks on nad kõik praegu teadvusel ja nende elud pole ohus.

Tatjana tütar Olga ei saanud lastega koos Nice’i sõita ja nii murdus tal kodus terroriteost kuuldes süda. Mis on lastest ja vanematest saanud? See ei olnud ju esimene tragöödia Olga elus. Paar aastat tagasi hukkus ta abikaasa, kui tema sõiduk vajus jõkke.

Nüüd, kui keegi hakkas talle juba ema kaotuse pärast kaastunnet avaldama, ei tahtnud ta seda kuuldagi. "Ema otsitakse ja leitakse," oli ta kindel.

Veel eile päevalgi uuris üks tuttav, kas ema on leitud ning tütar vastas, et veel ei ole. "Emmet ei ole leitud."

Välisminister: lootus elas viimse hetkeni

Eile hommikul kutsus välisminister Marina Kaljurand ajakirjanikud kokku, et lähemalt rääkide Nice’is juhtunust. Pisarad silmis. "Viimase hetkeni oli olemas lootus," rõhutas ta: "Prantsuse ametivõimudele oli nelja eestlase asukoht kogu aeg teada! Kahe [Tatjana lapselapsed] kohta teadsime kogu aeg ka meie, nad olid haiglas, ent kahe puhul polnud me kindlad," nentis ta ja lisas, et nad ei tahtnud enne eestlaste saatuse üle spekuleerida.

Marina Kaljurand (Tiina Kõrtsini)

Ministrilt uuriti sedagi, kas eestlased hukkusid kohe vahetult rünnakupaigas või hiljem haiglas. Minister rõhutas, et detaile nad ei avalikusta. "Ma ei oska neid kommenteerida, ei pea ka õigeks kommenteerida," lisas Kaljurand.

Välisministeeriumi kõneisik Mariann Sudakov ütles, et Prantsuse ametivõimud tegelesid nii haiglas viibivate raskes seisundis haigete kui ka hukkunute tuvastamisega. "Kannatanute sugulastele ei edastatud infot nende lähedaste kohta enne kõikide andmete lõplikku kontrollimist. Selliste ohvriterohkete tragöödiate puhul on loomulik, et see protsess võtab aega," toonitas ta.

"Ametivõimudel on esmane kohustus teavitada kannatanute seisundist lähedasi, mitte kannatanute kodakondsusjärget riiki. Ohvrite lähedased ja välisministeerium said teabe kohe, kui oli tehtud tuvastamine ning vastus oli lõplik."

Pressikonverentsil ütles Kaljurand ka seda, et ministeerium aitab igakülgselt, et hukkunud eestlaste surnukehad kodumaale tuua, lisaks aidatakse ka muus asjaajamises (näiteks kindlustusküsimused). Minister kinnitas, et nende andmetel pole enam ühtegi Nice’is viibinud eestlast, kelle kohta välisministeeriumil pole infot.

Siseministeerium: pagulaspoliitikas muutusi ei tule!

Pariis, Brüssel, Nice… Mis linn järgmiseks? Kas terrorism võib ka Tallinnani jõuda?

"Eestis on ohutase praegu madal. Meie eksperdid tegutsevad nende vahendite ja ressurssidega, mis praegu meie käsutuses on," rõhutas siseministeeriumi kõneisik Toomas Viks.

Vahepeal leidis Euroopas laia kõlapinda ka arutelu, kas Schengeni viisaruum tuleks sootuks kaotada. "Sisepiiridel piirikontrollide taastamine ei ole praegu päevakorras," märkis Viks.

"Praegu rakendatakse sisepiiridel kompensatsioonimeetmeid ja kui hinnatakse, et nendest ei piisa (võimalik on ju ka tõhustada kompensatsioonimeetmeid), alles siis hakatakse kaaluma võimalust piirikontroll taastada."

Muutusi pole praegu oodata ka pagulaspoliitikas. "Eesti on avaldanud valmisolekut ümberasustamise ja -paigutamisega vastu võtta kuni 550 rahvusvahelist kaitset vajavat isikut kahe aasta jooksul ning protsess kulgeb praegu plaanipäraselt ja 19. juuli seisuga on Eestisse ümber paigutatud 27 rahvusvahelist kaitset vajavat inimest," ütles Viks ja lisas, et enne tehakse ka turvakontroll, veendumaks, et inimesed ei kujuta ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.

Jaga artiklit

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis