Ta tunnistab, et esimene mõte oli kaldamüüritiselt alla randa hüpata.

"Sellel jubedal ööl jäi meil vast viis minutit minna ja me oleksime hätta sattunud. Meil oli rannas üks üritus, kuhu pidime minema ja me läksime otse hotelli Negresco suunas," räägib Õhtulehele Erki. "Kui hakati midagi prantsuse keeles karjuma, saime aru, et see pole vist tark tegu. Mina ei räägi prantsuse keelt, aga mu kaaslased saavad sellest aru. Meie olime kuuekesi. Üks taipas, et toimub mingi rünnak ja sellest piisas. Rohkem polnud vaja tõlkida. Oli paras paanika. Rahvas jooksis merest eemale, osa varjus seisvate autode taha, sest keegi karjus rahva seast midagi ja tõmbas paanika üles. Eriti ärev hetk oli siis, kui me jõudsime mingile kõrvaltänavale ja seal hakkas teiselt poolt rahvas vastu jooksma, ikka mere poole, ja nemadki karjusid, et tagant tuleb mingi oht. Seepeale otsustasime, et läheme mõnda trepikotta varju. Teisedki inimesed tegid seda, helistasid mingitel suvaliste korterite numbritel, et sisse saada. Kohalikud elanikud olid väga abivalmid. Meil grupp lagunes, pool läks ühte trepikotta ja pool teise. Need, kes läksid teise trepikotta, kutsuti korterisse ja pakuti isegi öömaja. Aga mõne aja pärast läksime välja, sest mööduja ütles, et tegelikult on valehäire ja mitte midagi pole juhtunud. Nii me olimegi teadmisega, et see ongi valehäire, kuid mingi ärevus oli ikka sees. Jalutasime oma hotellini paarkümmend minutit. Võib-olla oligi parem, et me ei teadnud midagi, sest muidu ei oleks julgenud trepikojast tänavale minnagi," arvab Erki. "Tee peal tuli juba infot. Facebookis ja Twitteris. Alguses oli jutt üsna vastakas, ühed kirjutasid üht, teised teist. Lugu läks järjest karmimaks ja hullemaks. Kui jõudsime lõpuks hotelli, oli 100 protsenti kindel, et oli rünnak. Siis tekkis väike hirm."

Olin hirmul, sest ei mõistnud, mis toimub

Vaid natuke aega enne juhtunut sündmuskoha lähedal olnud ja õnnetuspaigal tee ületanud WSI Online’i tegevjuht Kristjan-Paul Raude kinnitab samuti, et paanika vallutas tänavad ja rahvas läks hulluks. "Jooksime vanalinna restorani keldrisse varju, kus oli teisigi: naised, lapsed, mehed." Raude sõnul levis alguses kuulujutt, et keegi tulistas automaadist. Alles hiljem selgus, mille eest tegelikult ära joosti."

"Kui see inimesed massiliselt vastu jooksid, tundsin kõige suuremat hirmu. Ei teadnud, mis toimub, kas oht liigub minu poole või mitte," ütleb Marguski, kes oli pisut kaugemal vanalinnast koos sõpradega välja tulnud, kui paanikas inimesed neile vastu jooksid.

Nice’is konverentsil olnud Margus vaatas ilutulestikku veidi eemal, vanalinna taga künkal. Ta otsustas pärast vaatemängu minna koos sõpradega läbi vanalinna kitsaste tänavate ööbimispaika. "Siis tuli mõte ikkagi suuremale tänavale minna. Järsku hakkasid inimesed meile vastu jooksma. Neid oli palju. Arvan, et isegi tuhat. Vaatasime nõutult ringi – me ju ei teadnud mitte midagi sellest, mis toimus. Ei saanud ka kuulda, sest olime vanalinna majade vahel. Aga vastu jooksvad inimesed olid tõsiselt paanikas või šokis. Kõik, kes tulid vastu, kõik jooksid! Mitte niimoodi, et paar inimest oleks jooksnud, vaid kõik," oli Marguse hääles ärevust. "Kaineks mõtlemiseks ja kaalutlemiseks polnud meil aega. Hakkasime koos teistega jooksma, kuigi ei saanud ikka veel aru, mis on juhtunud. Peast käis läbi mõte, et suurel teel on ohtlik ning seepärast suunduti väiksemale kõrvaltänavale. Et mitte ära eksida, jälgisime, et oleksime trammiteega paralleelselt, selle järgi oli hea orienteeruda," selgitab Margus oma mõtteid ja tundeid.

Kohvikutest ei lastud inimesi tänavale

Tee peal nägid nad rahvast pungil kohvikud, kus inimesi sunniti siseruumidesse. Neid ei lubatud mõnel pool isegi kella kaheni öösel välja. Margus arvab, et inimesed ise ei lubanud kellelgi ära minna. Kusagilt oli saadud infot, et olukord ei ole veel ohutu.

Suurem hirm kadus, kui jooksvad inimmassid hõrenesid ja vastu tulid esimesed vastupidises suunas liikujad. "Kõik rääkisid telefonidega, oli selline utoopiline keskkond. Siis võis tunda, et oht ei liigu meile lähemale ja see mis juhtus, oli juba juhtunud ja arvatavasti see ei jõua see kaugemale," meenutab Margus hetke, kui nad lõpetasid jooksmise ja läksid rahulikul sammul ööbimispaika.

Ta ei teadnud ikka veel, mis oli linnas puhkenud paanika põhjus. Hostelis pole öösiti ka administraatorit, kes selgitusi jagaks. Prantsuse keelt Margus paraku ei räägi.

Tollest õuduste ööst sai ta aimu läbi Twitteri sõnumite ja ka konverentsi korraldajad hakkasid ükshaaval kõiki neljasadat osalejat läbi helistama.

ERRi uudisteportaalile ütles Peter Priisalm, et tema jõudis oma perega hotelloi tagasi kella 22.30 ajal ja ei pööranud esialgu suurt tähelepanu, kui tänavate hakkasid huilgama operatiivautode sireenid. "Kui ma hakkasin siis uudiseid vaatama, siis hakkas kohale jõudma, kui õnnelikud me tegelikult olime, et varem ära tulime. Võime öelda, et kaitseinglid olid meiega."

Eile toibus linn aegamööda šokist

Järgmine päev pärast rünnakut oli Nice’i kesklinn peaaegu inimtühi.

"Hetkel on peamistel tänavatel väga vähe inimesi, rannad on kinni, merel patrullivad politsei- ja sõjalaevad ning suur osa Nice’i kuulsast Inglise promenaadist on politseilintidega piiratud," ütles Kristjan-Paul Raude eile Õhtulehele. "Terve Prantsusmaa on suures leinas." Haiglad kutsuvad inimesi doonoriteks. "Vaikselt toibume juhtunust. Tavaliselt ei saa enne asjadest aru, kui oled ise või keegi sinu lähedastest sellises olukorras olnud. See paneb sügavalt mõtlema ning kannatanutele ja nende lähedastele kaasa tundma."

"Tean, et rand on suletud ja kesklinna ei soovitata minna. Käisin mõni aeg tagasi kesklinna lähedal ja siis oli kõik rahulik. Arvan, et pole kuigi tõenäoline, et võib veel midagi sellist juhtuda," ütleb teine Nice’is viibiv eestlane, kes ei plaani kohe lennujaama minna ja kodumaale naasta. "Tõenäoliselt on linn turvalisem kui tavaliselt."

Marguski ütleb, et eile polnud vähemalt väliselt enam linnas märgata, et midagi olnuks teistmoodi. Igal juhul mitte kesklinnast natuke eemal. Poed ja kohvikud on lahti, transport töötab tavapäraselt. Küll olid aga bussid ja trammid tavalisest tühjemad ja inimesed käisid pigem väikestes rühmades kui üksi.

Mida rohkem aga minna Inglise promenaadi poole, seda rohkem on relvastatud politseinikke. Ristmikel on liiklusreguleerijad ja inimesi ei lasta õnnetuspaika.

Marguse tagasilend Eestisse on plaanitu homsele, sest levivad kuulujutud järgmistest võimalikest rünnakutest. Ta kardab, et pärast sellist rünnakut, kui inimesed on paanikas ja hakkavad lahkuma, on hea korraldada midagi veel hullemat, näiteks lennujaamas. Eile oligi viimase töö mõneks ajaks peatatud, kui kontrolliti pagasilindile jäänud kahtlast kohvrit.

Selles polnud midagi ohtlikku.

Erki sõnul sõitis ta eile Nice’is taksoga ringi. Rannas ei lubatud vette, ütleb ta. Aga suur osa promenaadist oli õhtul juba lahti, ainult mõnda kohta ei lubatud. "Reporterite masinaid on kõik kohad täis. President Hollande on tulemas ja seetõttu on toodud terve hunnik sõdureid juurde. Vee peal tiirutavad piirivalve väiksed laevad. Kas või rahva rahustamiseks.

Vigastatud on kolm eestlast

Välisministeeriumi oli eile pärastlõunaks teavitatud kolmest Eesti kodanikust, kes said Nice’i õuduste öös vigastada. Rohkem kui saja sealkandis olnud eestlase kohta on teada, et nendega on kõik hästi. Samas ei teadnud omaksed veel eilegi paljude pereliikmete kohta midagi.

Lähedastel, kes pole saanud viimastega ühendust, palub välisministeerium helistada telefonil +372 5301 9999 või võtta ühendust meili teel [email protected]

President Ilvese kaastundekiri

"Me kõik leiname sel süngel päeval," ütleb president Toomas Hendrik Ilves oma kaastundekirjas, mis saadeti Prantsusmaa presidendile Fran?ois Hollande’ile. "Ma olen vapustatud kohutavast terrorirünnakust, mis leidis aset Nice’i linnas ja mille tagajärjel on surnud süütud inimesed. See rünnak meenutab meile jällegi meie ühist vastutust terrorismi ja pimeda viha vastu võitlemisel," kirjutab Ilves. Ta avaldas kaastunnet hukkunute lähedastele ja omastele. "Eestlased on mõttes Nice’i elanikega ja kogu Prantsuse rahvaga." ÕL

Leinajad prantsuse saatkonna juures

Prantsusmaa saatkonna hoonel Tallinnas on lipud pooles mastis. Leinavad eestlased toovad saatkonna juurde lilli ja süütavad mälestusküünlaid.

Taavi Rõivas: Me ei tohi alistuda!

"Me ei tohi alistuda terroristidele ja peame hoidma kõrgel neid euroopalikke väärtusi, mille vastu see rünnak suunatud oli," kirjutab oma kaastundeavalduses peaminister Taavi Rõivas. "Eile tähistasid prantslased oma rahvuspüha – nautisid vabadust, võrdsust ja vendlust kogu riigis, sealhulgas Nice’is. Toimepandud rünnak oli süütute rahumeelsete inimeste vastu suunatud jõhker ja argpükslik kuritegu Prantsusmaa pidupäeval. Eesti inimesed on mõtetes koos Prantsuse rahvaga ja kõigi kannatanute lähedastega," ütleb Rõivas.

Terrorism puudutab igaüht

"Kuna esialgsetel andmetel on rünnakus vigastada saanud ka Eesti kodanikud, puudutab see terrorirünnak meid kõiki. Välisministeerium teeb kõik selleks, et selgitada välja Eesti kodanike ja elanikega seonduv ja abistada neid, kes abi vajavad," teatab välisminister Marina Kaljurand. "Eesti annab oma panuse, et võidelda veelgi otsustavamalt ja efektiivsemalt terrorismi vastu," lisab välisminister. Riigikogu esimees Eiki Nestor ja Eesti-Prantsusmaa parlamendirühma esimees Andres Herkel saatsid kaastundeavalduse Prantsuse Rahvusassamblee esimehele Claude Bartolonele. "Eesti rahvas on šokis uskumatult mõttetust vägivallast," toonitavad poliitikud.

Elisa pakkus tasuta kõnesid

Elisa teatas eile, et seoses Nice’i terrorirünnakuga on nii kõned kui ka sõnumid tasuta – nii need, mis saadetakse Eestist, kui ka need, mis tulevad Prantsusmaalt. Tasuta on kõned ja sõnumid kõigile Prantsusmaal viibivatele lepingulistele ja kõnekaarti kasutavatele klientidele tasuta veel ka täna ja homme.