Kommentaar

Jüri Käosaar | Õpetaja peab julgema arvata (7)

Jüri Käosaar, programmi "Noored kooli" õpetaja Kiviõli I keskkoolis, 14. juuli 2016 18:47
Õpetajana on mul privileeg koos töötada ja kasvada noorte inimestega ning paratamatult mõjutan ma neid koolis nii oma seisukohtade kui ka tegevusega. Enamgi veel – olen neile eeskujuks igal võimalikul hetkel, olgu see teisipäevane jooksuring tänaval või reedeõhtune Facebooki postitatud pilt, millelt paistab lõõgastav lauamänguõhtu parimate sõpradega.

Noore õpetajana on piiride tõmbamine eriti suur väljakutse, sest paratamatult samastuvad õpilased minuga rohkem kui kogenumate kolleegidega, sest pole ju sellest kaua möödas, kui isegi koolipingis istusin. Just sellepärast on mul hea võimalus õpilastele näidata, et olen samasugune inimene nagu kõik teisedki. Oma arvamuste, tunnete ja kõige muuga.

Samal teemal

Õpetaja ja õpilane on võrdsed

Hakkasin sellele rohkem mõtlema seoses nüüdseks vallandatud õpetaja Priit Dievese arvamusartikli vahetult enne kooliaasta lõppu ümber puhkenud skandaaliga. Jätan endale vabaduse seda artiklit ning sellele järgnenud sündmusi lähemalt mitte kommenteerida, kuid mõtteid õpetaja vastutuse ja selle üle, kuidas esitada isiklikke vaateid ainet edasi andes, pani see juhtum mõlgutama küll. Teema kõnetas mind seda tugevamalt, et olen ise ajaloo- ja ühiskonnaõpetuseõpetaja.

Ida-Virumaal töötava pedagoogina tuleb peaaegu iga päev ette, et klassiruumis tõstatuvad teemad, kus minu arvamus erineb mõne õpilase omast ning vahel olen isegi tundnud, et olen oma seisukohaga vähemuses, kui mitte täiesti üksi. See on pidev õhukesel jääl kõndimine ja tunnistan ausalt – olen sellest korduvalt läbi vajunud.

Nõustun kogenud kolleegi õpetaja Toomas Jürgensteini Postimehes ilmunud soovitusega: hooli õpilastest ja ole valmis oma vigu tunnistama ning arenema; ning lepi kokku reeglid ja raam, millega üheskoos töötada. Reeglitest ja raamist ehk olulisemgi on usaldusliku sideme loomine. Näen õppeainet pigem tööriistana mitmesuguste oskuste edasiandmiseks ja koolitunnid on suurepärane koht, kus arendada arutelusid eri teemadel ka siis, kui need on rasked ning klassis on vastakaid seisukohti. Ma pole kunagi tundnud, et peaksin mõne seisukoha enda teada hoidma, kuid ühe asja ütlemiseks on väga palju võimalusi. Kuni õpetaja arvamus on võrdväärne ükskõik millise klassis viibiva õpilase arvamusega ja nõuab samasugust argumenteeritust, ei näe ma probleemi. Pigem vastupidi – leian, et õpetaja arvamus võiks olla näidis, mida tulekski igast küljest rünnata (kokkulepitud raamide piires muidugi!), sest just nii näevad õpilased, kuidas oma arvamust kaitsta.

Julgustan õpilasi minu seisukohti juppideks lahti võtma ja kahtluse alla seadma. Kriitiline mõtlemine ja oma seisukoha viisakas kaitsmine on just see, mida õpilased peaksid koolis õppima. Toetudes enda kogemusele, saan väita, et õpilased ei hakka õpetajat ründama või risti lööma, kui nad pole seda viimase poolt kogenud. Sama lugu on kaasõpilaste arvamuse ärakuulamise ja austamisegagi. Õpetajana pean ära kuulama kõik arvamused ning reageerima neile toetavalt, et õpilased ja nende argumenteerimisoskus saaksid areneda.

Oma sõnade eest vastutab igaüks

Õpetaja peab klassiruumi õhkkonda juhtima. Noored saavad väga kiiresti aru, kui ta neid lollitab või vaid teeskleb võrdne olemist. Kui ma tahan, et õpilane oleks klassiruumis aus ja avatud ning esitaks tõelist arvamust, siis pean selle sammu tegema esimesena. See tähendab ühiskonnas pinget tekitanud teemade avameelset avamist ning tihtipeale ka väga isiklike asjade jagamist. Muidugi ei aruta ma klassiruumis oma eraelulisi detaile – kuigi mis oleks õpilasele põnevam kui õpetaja eraelu! –, kuid palganumbri või poliitiliste veendumuste vaka all hoidmist ei pea ma küll õigeks.

Olemata ühegi erakonna liige, leian, et just õpetaja peab olema eeskuju, tutvustades õpilastele  võimalusi ühiskonna arengus kaasalöömiseks. Ent oluline on tasakaal – propaganda koht pole koolis, kuid kui reeglid on paigas ning õpetaja on nende kõige usinam järgija ja pühendub õpilaste arvamuse avardamisele ja mitte enda reklaamimisele, siis ei tohiks siingi tekkida probleemi. Muidugi võib arutleda, kes kontrollib õpetaja tasakaalukust, kuid loodan, et tal on haritud ja intelligentse inimesena selline minanägemus olemas.

Õpetajana olen ma inimene nagu iga teine ning samamoodi vastutan ma iga oma sõna ja teo eest. Kuid elukutse eripärade tõttu mõtlen ma igale sõnale ja teole ilmselt rohkem kui keskmine inimene. Teatava enesetsensuuri olemasolu ning vaatenurkade kriitiline vaagimine on need oskused, mida tahan õpilastelegi edasi anda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee