Just siit algavadki probleemid: kõigepealt muutume patsiendina passiivseks ja tahame, et meeskonna teised liikmed teeksid meie eest kõik otsused ja raviks meid terveks. Kuid inimese organism pole auto, mida mehaanik osi vahetades töökorda seab. Selleks, et terveks saada – ja ka terveks jääda –, peame kogu aeg pingutama. Kogu elu jooksul. Meie tervis sõltub geneetilistest eeldustest, käitumisharjumustest, toitumisest ja füüsilisest aktiivsusest, sotsiaalsest heaolust, keskkonnast ja vaid 15% ulatusest arstiabist. Just see viimane kipub tihti ununema.
15 aastat hilinenud lahendused
Eestis on arstiabi viimastel aastatel koondunud keskustesse. Liigume suurhaiglate monopolide suunas ja sellega kaugeneb arstiabi paratamatult inimestest. Võrgustumise nime all käib väiksemate keskuste allaneelamine, spetsialistide koondumine Tallinna ja Tartusse. Tervishoiusüsteemi esmatasandi tugevdamine on päädinud järjekordse jokk-lahendusega: euroraha eest ehitatakse uusi hooneid perearstidele, kuid sellega on vähemalt 15 aastat hiljaks jäädud. Perearstid on käivitanud kvaliteetse ja toimiva perearstisüsteemi ja seda vaid 3 euro ja 27 sendi eest kuus. Nii suur on pearaha, mida makstakse perearstile iga 7–50aastase inimese eest kuus.
Perearstide koondumine suurematesse keskustesse tähendab paratamatult arstiabi kaugenemist, ja seda just nendes paikades, mis on loodavatest keskustest kaugel. Arstiabi kättesaadavust ei parandata enam uute ruumidega, vaid uutmoodi tegutsemise ja nüüdisaegsete teenustega.
Millised on need alternatiivsed lahendused? Vaataks natuke maailmas ringi. Mujal kasutusele võetud lahendused võivad meiegi süsteemi sobida. Esimene asi, mis silma hakkab, on telemeditsiin. Arstid on juba paarkümmend aastat videokõnede teel kaugkonsultatsioone andnud ning mitmes riigis on see ülitähtis saartel ja hõredalt asustatud piirkondades kvaliteetse arstiabiteenuse tagamiseks. Teine oluline lahendus on krooniliste haigete jälgimine kodumonitooringuga. Seejuures on edukaks raviks määrava tähtsusega, kui motiveeritud on haige ja kui hästi annab teda ravi jälgimisse kaasata. Kolmandaks on vaja paremini koos toimima panna meditsiini- ja sotsiaalsüsteem, sest mõlema süsteemi põhikliendid on samad inimesed.
Telemeditsiin ja heaolukeskused
Miks Eestis neid võimalusi ei kasutata? Ühele põhjusele ma juba viitasin – kallitele teenustele orienteeritud haiglasüsteem pole huvitatud „odavate”, kuid inimeselähedaste teenuste pakkumisest. Selline taktika on lühinägelik, sest tähelepanu keskmes on tagajärgede likvideerimine, mitte põhjustega tegelemine. Ent hoopis olulisemad on ennetus ja nendel puhkudel, kui haigus on juba tekkinud, süstemaatiline monitooring ühendatuna telemeditsiini võimalustega. Viimase ulatuslikumaks kasutuselevõtuks on vaja muuta teenuste rahastamist ja luua telemeditsiinikeskus, kes võtaks enda kanda operaatori ja koordinaatorirolli ning tagaks vajalikud spetsialistid. Eestile piisaks ühest sellisest keskusest.
Meditsiinisüsteemi ja sotsiaalsüsteemi vaheline infoliikumine peab samuti paranema. Esmatasandi tervisekeskustest peavad saama heaolukeskused, kus üksteise kõrval töötavad nii medistiini- kui ka sotsiaaltöötajad.
Kuna ühtegi neist muudatustest ei ole Eestis lähiaastatel plaanis kasutusele võtta, siis paraku järgnevatel aastatel olukord väikesaartel ja äärealadel ilmselt halveneb. Optimistina siiski loodan, et inimesed, kes sellistes kohtades elavad, koonduvad ja hakkavad ise lahendusi otsima.
Kommentaarid