Ilm ja loodus

Venelaste kosmosesüstiku hiilgus ja häving (7)

Allan Espenberg, 9. juuli 2016, 04:00
Foto: Vida Press
Korduvateks kosmoselendudeks mõeldud Buran tegi vaid ühe stardi.

Kosmosesüstikut Buran peetakse Nõukogude Liidu kosmosetehnika auks ja uhkuseks, kuigi tegemist oli ameeriklaste Space Shuttle’i kopeerimisega. Ehkki see oli korduskasutatav kosmoselaev, tegi ta vaid ühe lennu ja sellegi ilma kosmonautideta.

Siiani vaieldakse, kas korduskasutatava kanderaketisüsteemi projekti oli üldse vaja. On koguni väidetud, et Nõukogude Liidule andsid surmahoobi kaks asja – sõda Afganistanis ja hiigelkulutused Buranile.

Taheti ehitada baas Kuule

Tekkis ka mitmeid ulmejutte, mis olid põhjustatud hirmust teadmatuse ees. Nii väitis mõni teadlane, et USA süstikud on võimelised orbiidilt ära varastama terveid Nõukogude Liidu kosmosejaamu. Teised jälle kinnitasid, et Shuttle võib Moskvale ja Leningradile tuumapommi visata.

Algselt plaanis Nõukogude Liit superraketi ehitamist ja tahtis minna ajalukku esimese Kuu-baasi loojana. Selleks moodustati koondis Energija, mille juht

Valentin Gluško oli põhimõtteliselt korduskasutatavate kosmoseaparaatide vastane. Pärast mõningast segadust ning tollase kaitseministri Dmitri Ustinovi sekkumist otsustati siiski asuda looma korduskasutatavaid lennumasinaid. Programmis osalejaid survestati kopeerima USA süstikuid, et võimalikke riske vähendada.

Töötati ööl ja päeval

Otsesed tööd algasid pärast NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu salajast ühismäärust 1976. aasta veebruaris. Moodustati teadus-tootmiskoondis

Molnija, mida juhtis Gleb Lozino-Lozinski (1909–2001), kes oli 1960. aastatel töötanud korduskasutatava kosmosesüsteemi Spiral kallal. Just see mees oligi Burani põhikonstruktor. Kuigi tema nime laialdaselt ei teata, peaks ta ometi kuuluma Nõukogude kosmonautikaisaks tituleeritud Sergei Koroljovi (1907–1966) kõrvale. Burani laevade tootmine usaldati Tušino masinatehasele.

"Kui palju tööd...." on meenutanud Burani juhtivinsener Aleksandr Kozlovtsev.

"Töötati päeval ja öösel endale armu andmata. Seejuures töötati isegi idee eest, sest oli väga huvitav. Midagi sarnast polnud meil kunagi olnud: Sojuzid ja Progressid on üks asi, kuid nüüd – lennuk! Ja veel milline!"

Buran polnudki esialgu mõeldud mehitatud lennuks. "Esimene kosmoselaev oli praktiliselt tühi," ütles Kozlovtsev.

"Seal polnud isegi elutalitlussüsteemi. Kuid teine laev erines esimesest juba täielikult, seal oli see süsteem olemas. Viimasel etapil tõime sinna isegi vett kosmonautidele joomiseks."

Kuid teisel laeval ei õnnestunudki startida.

Kosmosekompleks Energija-Buran koosnes kahest põhiosast: universaalsest kanderaketist Energija ja orbitaallaevast Buran, millele lisandusid raketi ja laeva maapealsed taristud. Buran oli võimeline sooritama pikaajalisi lende, manööverdama orbiidil ja maanduma spetsiaalselt ette valmistatud lennuväljale. Buraniga võis kosmosesse toimetada kosmonaute ja vajalikke veoseid massiga kuni 30 tonni, aga samuti remontida kosmoseaparaate otse orbiidil. Arvestati, et Buran on võimeline tegema sada lendu, kuid – nagu me juba teame – sooritas vaid ühe.

Keegi ei vaidlusta, et nii venelaste Buran kui ka ameeriklaste Shuttle olid eeskätt sõjalised programmid. Kuigi Buran oli ette nähtud ka teadusuuringuteks ja transpordilaevaks, oli selle peamine siht siiski sõjaliste ülesannete täitmine ja vastupanu osutamine USA agressiooni korral. On koguni levinud kuulujutte, et Nõukogude Liidu sõjaväelased tahtsid valmistada kosmilist superrelva, mis oleks võimeline andma kosmoseavarustest vaenlase pihta tuumalöögi.

Buran pidi startima 29. oktoobril 1988, kuid tehnilistel põhjustel tühistati lend 51 sekundit enne starti. Teine katse tehti 15. novembril 1988 kell 6 hommikul, kui üliraske rakett Energija koos mehitamata kosmoselaevaga Buran startis Bajkongõri (Baikonuri) kosmodroomilt. Enne starti anti tormihoiatus, puhus läbilõikav tuul, sadas vihma ja aparaat hakkas jäätuma, kuid kõigele sellele vaadati läbi sõrmede.

Pärast starti jõudis Buran Maa orbiidile, tegi kaks tiiru ümber maakera, naasis ja maandus õnnelikult lennuväljale. Lend kestis 205 minutit. Tegu oli täielikult autonoomse lennuga, mida Maalt ei juhitud – alates stardist kuni maandumiseni tegi seda pardaarvuti. Tormine ilmgi ei mõjutanud küünevõrdki Burani lendu ja maandumist. Igaks juhuks saatis seda maandumisel lendur Magomed Tolbojevi juhitud lennuk MiG-25, mille pardale paigaldatud aparatuur andis infot Burani välise seisukorra kohta maandumise ajal.

Sündmus oli kosmonautikas unikaalne. Esimest korda suutis korduskasutatav lennumasin iseseisvalt naasta Maale. Seejuures toimus kõik peaaegu juveliirselt. Programmi arvestusliku ajaga oli erinevus vaid üks sekund. "Kõrvalekalle raja telgjoonest oli 80 sentimeetrit. Sellise toote jaoks ja sellistes meteotingimustes oli see kolossaalne täpsus. Kõik ahhetasid, kui seda nägid," ütles Kozlovtsev vaimustusega.

Maandumisrada oli viis kilomeetrit pikk ja 80 meetrit lai. Peale Bajkongõri oli ette valmistatud 14 varumaandumisplatsi, mõned ka väljaspool NSV Liitu, sealhulgas Kuubal ja Liibüas, kuid neid ei läinud vaja.

"Kui me alustasime esimest starti, olime sada protsenti kindlad selle edukuses," on meenutanud Burani peakonstruktor Juri Semjonov. Pealtnägijate sõnul ei uskunud mõned kõrged riigitegelased missiooni edusse, arvates, et kosmoselaev puruneb maandumisel. Tõepoolest, kui Buran sisenes atmosfääri, oli tema kiirus ligi 30 000 kilomeetrit tunnis. Seetõttu pidi see mõnevõrra manööverdama, et aeglustada oma liikumist. Kuid kokkuvõttes võib lendu pidada kordaläinuks.

NSV Liidu spetsialistid olid oma saavutuse üle uhked ja Buran jõudis ka Guinnessi rekordiraamatusse. Ehkki ameeriklastel oli selles vallas suuremad kogemused ja ka saavutused, ei suutnud nende süstikud iseseisvalt maanduda. Samas kui USA kosmosesüstiku korduskasutusprogrammis tehti üle saja eduka stardi, siis Nõukogude Liidus ei jõutudki korduskasutuseni.

Ka Eesti NSV osales Burani ehitamisel

Kosmosesüstiku loomisel osales üle 1200 ettevõtte, instituudi ja organisatsiooni. Programmiga töötas 18 aasta vältel enam kui miljon inimest.

Projektiks Energija-Buran töötati välja sadu uusi tehnoloogiaid, millest paljusid (näiteks maandumissüsteemi) saaks kasutada tänapäevalgi. Ja seda tehaksegi. Näiteks hakati Burani jaoks loodud soojustustehnoloogiat hiljem kasutama Nõukogude Liidu paneelmajades.

Arvatavasti olid Buraniga üht või teist pidi seotud kõik 15 tollast liiduvabariiki, kuid esijoones siiski Venemaa, Ukraina ja Valgevene. Kuid eestlasedki andsid oma panuse. 2013. aastal kirjutati Postimehes ja 2014. aastal Eesti Ekspressis, et Vändra tootmiskoondises Mistra tehti tulekindel vildisarnasest materjalist aluskate, mis sisaldas räniühenditest kiudu ja see ei paisunud kuumenemisel. Selle erilise mistraga kaeti Burani välispind, millele omakorda kleebiti keraamilised termokaitseplaadid. Hiljem selgus, et vildist alus toimis perfektselt, kuna Buran kaotas oma lennul vaid kuus–kaheksa sellele kinnitatud plaati. Kokku oli selliseid plaate Buranil aga 38 800. USA süstikutel oli ärakukkunud plaate alati kümneid, sageli isegi sadu.

Kosmoseprogrammi lõpetas rahapuudus

1990. aastate alguseks oli kosmoseprogrammile Energija-Buran kulutatud juba 16,4 miljardit rubla (ca 24 miljardit dollarit).

Mihhail Gorbatšovi algatatud perestroika tõmbas kosmosesõdadele kriipsu peale. Selleks ajaks oli valmis ehitatud kaks süstikut, üks oli tootmises ja kaht kavatseti tegema hakata. Kuna programm osutus üleliia kulukaks ja Nõukogude Liit oli lõpule jõudmas, otsustati programm 1990. aastal peatada ja 1993. aastal suleti lõplikult.

Ameeriklasedki lõpetasid oma süstikuprogrammi, sest ühekordsed laevad on siiski tunduvalt odavamad.

Venemaa Föderatsiooni asepeaminister Dmitri Rogozin avaldas 2013. Aastal arvamust, et Burani katsetused võiksid jätkuda. Ta rõhutas, et korduskasutatavad süstikud olid omast ajast kõvasti ees. Venemaa ajaleht Izvestija teataski mullu augustis, et Roskosmos kavatseb hakata tegema Burani-sarnast korduskasutatavat raketi- ja kosmosesüsteemi. Kuni 2025. aastani kulutatakse sel eesmärgil 12,5 miljardit rubla ja katsetustega tahetakse alustada pärast 2025. aastat.

Foto: Vida Press

Viie kosmoseaparaadi saatus

Ümber maakera lennanud Buran ehk toode 1.01 jäi paljudeks aastateks roostetama ja hävis 2002. aasta maikuus Bajkongõri kosmodroomil, kui montaažikorpuse katus varises süstikule peale.

Kosmoselaev 1.02, millele taheti nimeks panna Burja, pidi sooritama lennu 1992.–1993. aastal orbitaaljaama Mir ja võtma sealt pardale kaks kosmonauti.

Et projekt lõpetati, ei toimunudki lendu. Praegu on see Bajkongõri kosmodroomil, kuid üldsusele seda ei demonstreerita ja selle täpne seisukord pole teada.

2015. aastal õnnestus vene fotograafil Ralph Mirebsil tungida kosmodroomi montaažitsehhi ja seda siiski pildistada. Neid fotosid saab vaadata aadressil http://ralphmirebs.livejournal.com/219949.html.

Poolikut kolmandat eksemplari 2.01, mille nimeks pidi saama Baikal, hoitakse Tušino masinatehases, Himki veehoidla sadamas ning pärast restaureerimist 2011. aastal võis seda näha rahvusvahelisel lennundus- ja kosmosenäitusel "MAKS-2011".

Neljandast eksemplarist 2.02 oli valmis umbes 15% (kabiinimoodul), kuid see demonteeriti Tušino masinatehases.

Laeva viiendat eksemplari 2.03 oli alles hakatud ehitama ja kui tuli korraldus programm lõpetada, hävitati selle osad.

Plaanitakse muuseumi ja mälestusmärki

Viimased uudised kõnelevad sellest, et 2017. aastal võidakse avada Moskva 830. koolis kosmoselaevale Buran pühendatud muuseum. Praegu on Burani muuseum küll Tušino masinatehase territooriumil, kuid see pole registreeritud muuseumina ja seal ei käi keegi. Nii tekkiski mõte tuua osa eksponaate Tušinost Moskvasse.

Üks muuseum on siiski juba olemas: Moskvas, rahvamajanduse saavutuste näitusel (VDNH) 500ruutmeetrises paviljonis. Sealne Burani makett oli 1993. Aastast atraktsioonina Gorki pargis. Kui viis aastat tagasi hakati parki rekonstrueerima, suleti Buran. 2014. aastal viidi see VDNH paviljoni, kus mullu augustis avatigi muuseum.

Foto: Vida Press

Juttu on olnud sellestki, et Buranile võiks püstitada Tušinosse mälestusmärgi ja memoriaali. Kogutakse juba raha, et monument 2018. aastal avada. Nimelt möödub siis Burani lennust 30 aastat.

Kellel on aga asja vastu suurem huvi, see leiab Burani ja teiste kosmoseaparaatide kohta hulgaliselt üksikasjalikku teavet koos pildi- ja videomaterjalidega veebiaadressilt http://www.buran.ru/htm/homepage.htm.

Tehnilised näitajad
Kanderakett Energija
stardimass 2400 tonni
kõrgus 59 meetrit
laius 16 meetrit

Kosmoselennuk Buran
stardimass 105 tonni
pikkus 36,4 meetrit
kõrgus 16,5 meetrit
laius 5,5 meetrit
tiivaulatus 24 meetrit
peamootorite arv 2
kütusevaru kuni 14 tonni
meeskond kuni 10 inimest
maks. lennukestvus 30 ööpäeva
orbiidi kõrgus 200–1000 km
maandumiskiirus 312 km/h

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee