Matua saar hakkas oma saladusi paljastama alles hiljaaegu, kui pärast vulkaanipurset ja maavärinat muutus maastik ja kunagi varjul olnud sõjarajatised hakkasid nähtavale ilmuma. Matuale asusid 7. mail Vladivostokist teele Vaikse ookeani laevastiku kuus laeva koos Venemaa kaitseministeeriumi esindajate ja paljude teadlastega. Kahesajainimeselise meeskonna juhiks oli määratud viitseadmiral Aleksandr Rjabuhhin.
Teadlaste ja sõjaväelaste eesmärk oli tutvuda objektidega, mille jaapanlased olid saarele püstitanud enne Teist maailmasõda ja selle ajal. Kuna Matua saar on asustamata, siis tuli kõik eluks ja uuringuteks vajalik endaga kaasa võtta. Teadlastel oli kaasas üle 300 tonni kraami. Kuna suurel laeval pole Matual võimalik randuda, siis jäi dessantlaev Admiral Nevelskoi ankrusse mõne kilomeetri kaugusele saarest ning laeva ja saare vahel hakkas ühendust pidama parvlaev.
Matuale tuleb Vene sõjaväebaas
Teise maailmasõja alguseks olid jaapanlased kujundanud Matua saare võimsaks kindluseks, millele aitas tugevasti kaasa ka saare reljeef ja sealsed looduslikud kindlustused (kõrge rannik, suured kaljud). Jaapanlased ehitasid saarele vägeva sõjaliste kaitseobjektide võrgustiku, millest paljusid pole venelased veel uurida jõudnud ega isegi avastanud.
Vene sõjaväelased läksid Matuale sõjalisi rajatisi otsima kindla sihiga – nad tahavad neid objekte, mis on veel kõlblikud, hakata kasutama sõjalistel eesmärkidel. Teine eesmärk on uurida võimalusi rajada saarele alaline sõjaväebaas.
Ida sõjaväeringkonna juhataja kindralpolkovnik Sergei Surovikin teatas 27. mail otsesõnu, et kaitseministeerium uurib Vaikse ookeani laevastiku perspektiive paikneda Matua saarel. Surovikini sõnul peab Venemaa hakkama tõhusamalt kaitsma oma idapiiri, sealhulgas Sahhalini ja Kuriile, mistõttu suurendatakse sealkandis sõjalist kohalolekut.
Seepärast ongi hakatud otsima kohta uuele sõjaväebaasile. Esialgu on silm peatunud Matual, kus tahetakse kasutusele võtta jaapanlaste üle 70 aastat tagasi rajatud lennuväli ja otsitakse välja saart ümbritsevad mugavad lahesopid, kuhu saaksid siseneda sõjalaevad. Eeskätt vajavad venelased Matua baasi selleks, et pidada silma peal regioonis tiirlevatel USA allveelaevadel.
Juuni lõpuks jõudsid Vene sõjaväelased seisukohale, et mingeid takistusi Matua saarele baasi ehitamiseks ei ole. Ajakirjandusse on lekkinud teated, et mereväebaasi hakatakse ehitama veel sel aastal. Sõjaväeekspert Konstantin Sivkovi arvates kulub baasi valmimiseks umbes 15 aastat, sest ehitada on vaja laevaremondidokk, sildumissild, lahingumoona- ja relvalaod, sõjaväelaste elamud jne.
Jaapan on avaldanud muret seoses venelaste sõjaliste plaanidega Matua saarel.
Kindlus pidi hakkama saama iga vaenlasega
Kuigi Jaapani ametlik kapitulatsiooniakt kirjutati alla 2. septembril 1945, teatas keiser Hirohito raadiopöördumises Jaapani kapituleerumisest juba 15. augustil. Matua saare vallutasid Nõukogude väed aga 27.–28. augustil. See tähendab, et jaapanlastel oli piisavalt aega (vähemalt 12 päeva), et väärtuslikumad sõjalised objektid Matual konserveerida ja ära peita. Just seetõttu polegi paljudele Matua saare saladustele tänini jälile saadud.
Kui 1945. aasta augustis alistusid Matua saare garnisoni 3811 (või 3795) sõdurit ja ohvitseri ilma lahinguta Nõukogude vägedele, ei avastatud kindlusest peaaegu üldse sõjatehnikat.
Venelased pole Matua saarelt leidnud ühtki tanki, lennukit, suurtükki. Kuid rasketehnikat pidi seal olema: mis mõte on suurel garnisonil ilma lahingumasinateta ja ainult vintpüssidega saart ei kaitsta. On teada, et saare kohal tulistati alla mitukümmend USA pommituslennukit ja 1944. aastal uputati Matua lähistel ka USA allveelaev USS Herring (SS-233), mis tähendab, et suurtükid pidid olemas olema. Kindlatel andmetel peaks saarel olema veel praegugi vähemalt kolm 150millimeetrilist suurtükki. Kuid kus täpsemalt? Näiteks kui venelased ründasid 1945. aastal ootamatult Šumšu saarel asunud jaapanlasi, siis saadi trofeeks üle 60 tanki.
Põhiküsimus ongi see, kuhu kadus suur hulk sõjatehnikat ja lahingumoona, mis oli kogutud Matua saarele vaenlase rünnakute tõrjumiseks. Senini on venelased sõjavarustusest leidnud vaid vintpüsse. Ülejäänud relvastus ja tehnika võidi loopida näiteks vulkaani lõõri või asuvad need siiamaani kusagil maa-alustes angaarides, mille sissepääsud on hilisema vulkaanipurske tagajärjel kokku varisenud või lasksid jaapanlased need ise õhku.
Matua saar allus sõja ajal otse keisri kindralstaabile. Kuid miks, kui saarel polnud mingit olulist strateegilist tähtsust? Vastust sellele pole, sest jaapanlased vaikivad.
Palju kuulujutte
Kuulujutte on Matua saare kohta olnud palju, kuid praeguse ja ka tulevaste ekspeditsioonide üks eesmärke ongi selgeks teha, millised kuuldused vastavad tõele ja milliste puhul on tegemist legendidega.
1945. aastaks oli peaaegu kogu saar üles kaevatud ja sõjaliste objektidega kaetud. Praegustel andmetel on saarel palju kõikvõimalikke kaitseehitisi, sealhulgas kraave, kaevikuid, punkreid, kaponiire, dotte (püsitulepunkte), dzotte (puitmuldtulepunkte), maa-aluseid katakombe ja angaare, dessanditõrjeobjekte, šahte ja grotte, olemas on ka vulkaanini viiv tee. Praegune ekspeditsioon uuris läbi 97 sõjalist objekti (vaatluspunktid, kuulipilduja- ja suurtükitulepunktid, punkrid jne) rannikualal ja tasandikul, seejärel siirduti uurimistööd tegema kõrgendikele.
Palju objekte asub maa all, kus on arvatavasti mitmekorruselised rajatised, kuid siiani pole sinna ligi pääsetud, sest kõik sisse- ja väljapääsud on kas loomulikul teel kokku varisenud või lasksid jaapanlased need enne venelastele alistumist õhku. Maa-aluste punkrite betoonseinad olevat meetripaksused. On räägitud koguni, et maa alla ehitasid jaapanlased tõeliselt võimsa linna, kuhu on peidetud suurel hulgal Jaapani kulda ja muid aardeid.
On liikvel ka kuuldus, nagu oleksid jaapanlased püüdnud Matual välja töötada omaenda tuumarelva ja olid seal isegi tuumakatsetusi korraldanud. Võimalik, et jaapanlased võisid Matual salaja tegelda ka keemiarelva tootmisega, mida nad hiljem kasutasid hiinlaste vastu. Varasematel ekspeditsioonidel on saarelt igatahes avastatud laborivarustust ja gaasimaske. Nüüdki võeti iga sõjalise rajatise lähistelt õhuproove, et teha laboris kindlaks, kas õhus leidub mürgiseid aineid.
Hiljuti teatasid Vene kaitseministeeriumi spetsialistid, et Matua saarelt pole leitud ühtki märki keemia- või bakterioloogilisest relvadest: ei laboreid, ladusid, mürke, baktereid ega viiruseid. Ametlikus teadaandes küll kinnitati, et sellega on üks ajalooline müüt purustatud, kuid päris kindlalt ei saa seda siiski väita enne, kui on läbi uuritud ka kõik saare alla rajatud ruumid.
Lisaks on saarelt teada ka üsna müstilisi juhtumeid, mida ei osata kuidagi seletada. Näiteks olevat veel 1960. aastatel märgatud Matual liikumas jaapanlasi. 1989. aastal nähti aga saare keskpaigas suurt rohelist valgust, mis oleks nagu prožektorist tulnud. Piirivalvurid aeti häire korras välja, kuid midagi ei leitud: ei prožektorit ega inimesi. Milles oli asi, ei teata tänaseni.
Strateegiliselt tähtis objekt
Saarel on säilinud üsna heas seisukorras suur lennuväli (maandumisradade pikkus üle 1,2 km, laius 80 m), mida soojendatakse kuumaveeallikatega betoon- ja asfaltradade alla paigutatud torude kaudu, tänu sellele saavad lennumasinad maanduda ja õhku tõusta ka talvistes tingimustes. Ka tuule suund pole siinsel lennuväljal lennukite õhkutõusmisel takistuseks. Ameeriklased püüdsid sõja ajal mitu korda Matua lennuvälja hävitada, kuid lahingutes kaotatud mitmekümne lennuki tõttu edu ei saavutanud.
NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi endine ülem, armeekindral Mihhail Moissejev rõhutas, et lennuvälja taastamine Matua saarel teenib üksnes Venemaa rahvusliku julgeoleku huve ja pole mõeldud kellegi ähvardamiseks, seetõttu ei tohiks see esile kutsuda Jaapani proteste. Ta märkis, et jaapanlastel on Hokkaidō saarel kolm diviisi, mida aga 1945. aasta kokkulepe ette ei näinud: "Kuid need on seal ja meie ei ärritu selle peale. Nad ütlevad, et see on rahvuslikes huvides. Seetõttu taastame me Matua lennuvälja oma rahvuslikes huvides. See on meie maa, meie riik."
Veel lisas Moissejev: "See on hea lennuväli, ma olen seal kümneid kordi maandunud."
Leiti nii lennuk kui ka allveelaev
Vene ekspeditsioon on avastanud juba mitu olulist objekti, mis on Matua saarega seotud küll vaid kaudselt.
18. juunil leiti Dvoinaja lahest 1942. aastal toodetud Jaapani sõjalennuk tehasenumbriga 1733. Lennuki detailidel on selgelt näha hieroglüüfid. Tegemist on kerghävitajaga Mitsubishi A6M Zero. Just selliste lennukite eskadrill baseerus sõja ajal Matua saarel. Venelased kavatsevad lennuki merepõhjast välja tuua.
Mõni päev hiljem avastasid sukeldujad ookeanipõhjast USA allveelaeva, mille jaapanlased uputasid Matua saare lähistel 1944. aasta juunis. 95meetrise allveelaeva Herring SS-233 vrakk, mille pardal oli uppumise hetkel 83 meremeest, asub 104 meetri sügavusel merepõhjas. Erukindral Aleksandr Kirilini sõnul edastati kõik andmed ameeriklastele, kes peavad langetama otsuse, mida allveelaevaga peale hakata.
Juuni lõpus avastati saarelt üle 70 aastat vana pumbajaam, mis kujutab endast kaht betoonehitist jõukaablite, torujuhtmete, pumpade ja muude agregaatidega. Lisaks asub betoonpunkrites kaks 30kuupmeetrist joogiveereservuaari. Kõigil seadmetel on jaapani hieroglüüfid. Jaam on üsna hästi säilinud.
Mida kujutab endast Matua?
Matua saar asub Kuriilide kaguosas Suur-Kuriilide saarestiku keskrühmas Vaikse ookeani ja Ohhoota mere vahel. Halduslikult kuulub vulkaaniline saar Sahhalini oblasti koosseisu. Saare pindala on 52 km2, pikkus ca 11 ja laius 6,5 kilomeetrit. Paramuširi saare põhjaosas asuva Severo-Kurilski linnani on Matuast 370 ja Iturupi saare Kurilski linnani 513 kilomeetrit.
Kõrgeim punkt on Sarõtševi tegevvulkaan (1496 meetrit), mis viimati purskas võimsalt 2009. aastal, mille tagajärjel suurenes saare pindala üle ühe ruutkilomeetri võrra. Talved on seal lumised, suved vihmased. Aasta keskmine temperatuur on miinus kolm kraadi.
Ajaloost on teada, et USA president Harry Truman soovitas Stalinil loovutada Matua saar ameeriklastele, et nood saaksid sinna rajada USA mereväebaasi. Kui aga Stalin oli nõudnud ühe Aleuudi saare andmist NSV Liidule Nõukogude sõjaväebaasi rajamiseks, siis polevat Truman rohkem seda teemat puudutanud.
Pärast sõda asus Matual sõjaväeosa, kuid õnnetus saabus 1952. aastal suure maavärinaga. Tollal jäi laviini alla ja sai surma 16 sõjaväelast. Nüüdne ekspeditsioon taastas saarel mälestusmärgi hukkunud Nõukogude sõduritele.
Kommentaarid