Kommentaar

Palestiina sõjapõgenikuga abiellunud eestlanna | "Pagulased pole mingid rahvakangelased, et peaksid saama suuremat abi kui meie." (182)

Ethel Aoude, blogija, 8. juuli 2016, 18:41
Olen viiendat aastat abielus Liibanonis üles kasvanud Palestiina sõjapõgenikuga. Selle aasta veebruarini elas ja töötas meie pere Lääne-Aafrikas Ghanas. Abielu alguses oli meil abikaasa Ibrahimiga kindel plaan jääda sinna veel pikkadeks aastateks. Ei olnud meil kummalgi tuju palmi alt ära tulla ning ka abikaasat jättis mõte Euroopas elada külmaks. Oli ta ju suutnud sõjapõgeniku passiga rännata Liibanonist Ghanasse ja oli end seal üles töötanud.

Kuid pärast laste sündi meie plaanid muutusid. Ootamatult sai selgeks, kui kallis on Ghanas kvaliteetne arstiabi ja haridus. Ning kui enda heaolu pealt saab veel mööndusi teha, siis lastele tahab iga vanem vaid parimat.

Massidena Euroopasse voorivatele sõjapõgenikele heidetakse tihti ette, et nad ei jää paika esimesse turvalisse riiki, vaid liiguvad edasi Euroopasse. Olles kõrvalt näinud oma laste esimesi terviserikkeid troopikas, mõistan aga täielikult perele soodsamaid tingimusi taga ajavaid põgenikke. On ju inimlik soovida lastele parimat haridust ja arstiabi. Arenenud sotsiaalsüsteemiga Euroopa riikides on selleks paremad võimalused kui lähimas turvalises riigis.

Iseasi muidugi, kas ma kiidan heaks kõiki neid põgenikele ette nähtud abipakette ja kingituste jagamise aktsioone rongijaamades. Nagu vanasõnagi ütleb – annad kuradile sõrme, võtab terve käe. Ehk piisaks põgenikele lihtsalt rahakotisõbralikust elukohast ning teiste välismaalastega võrdsest võimalusest tööle asuda? Lisaboonusena abikäsi ravi- ja koolituskulude katmisel.

Eestisse saabuvale pagulasele mõeldud toetuspaketile vaadates tundub mulle, et meil minnakse Euroopa lääneriikide kõrval kesisena tunduva pakkumisega väga õiget teed. Siia saabuvatel pagulastel on õigus saada samu toetusi, nagu Eesti elanikelgi: riiklikku pensioni, peretoetust, tervishoiuteenuseid, töötukassa abi, ravikindlustuskaitset täies ulatuses kahe aasta jooksul (kui ta täidab ravikindlustusseaduse kriteeriumid ja kui pagulane läheb enne kahe aasta möödumist tööle, lõpeb ravikindlustuskaitse varem) ning kroonilise haiguse puhul maksab haigekassa  ravimite eest toetust. Pagulased pole ju mingid rahvakangelased, et peaksid saama suuremat abi kui meie.

Ghanassegi on tulnud sõja- ja majanduspõgenikke Süüriast, Palestiinast, Jeemenist ja teistest araabia maadest. Ghana riik pole neile pakkunud mingeid hüvesid. Araabiast sisserännanud on otsinud seal endale töökohad teiste välismaalastega võrdsetel tingimustel. Mõned neist on püsti pannud oma ettevõtte ning konflikte kohalikega elanikega ei ole.

Minu abikaasa ei suuda aga Eestit ära kiita. Ibrahim on üles kasvanud küll Liibanonis, aga taskus on tal Palestiina sõjapõgeniku pass. Sellise passi omanik ei saa näiteks Liibanonis kunagi omada ettevõtet ega kinnisvara. Ka Liibanonis sündiv Palestiina sõjapõgeniku laps saab põgenikupassi koos kinnisvara ja ettevõtte omamise piirangutega, ükskõik kui hästi ta ka tulevikus ei õpiks või töötaks. Eestis selliseid piiranguid pole. Samuti aitab Euroopa Liit põgenikke esmase majutusega ja elamiskulude katmisega.

Rohkem kontakti kohalike elanikega

Abikaasal jagub tänusõnu ka ametiasutustele, kes tegelesid tema Eesti viisa taotlusega. Tegelikult sellist dokumenditüüpi nagu Palestiina sõjapõgeniku pass, Euroopa Liit viisataotluse juures ei tunnista. Ghanas Eestit esindava Saksa saatkonnaga suheldes jäigi mulje, et olgugi või naine ja lapsed Eestis – Ibrahimi ei lasta siia. Õnneks olid Eesti ametiasutused siiski valmis perekonna kokkusaamise nimel tegema suure erandi ning minu abikaasale viisa väljastama. Ibrahim meenutab siira tänutundega Türgis temale viisa ulatanud ametniku sõnu: “Teil on õigus olla koos oma perekonnaga!”

Ibrahimi esimesed kogemused eestlastega on pigem head ja üha rohkem tundub, et siin leviva rassiviha taga on meediast loetud hirmuartiklid ja tegelikult puuduvad kohalikel elanikel araablastega lihtsalt isiklikud kogemused. Õhtuti väljas käies on abikaasa leidnud endale juba hulga minu kaasmaalastest sõpru. Tõsi, need eestlased, kellega Ibrahim pole sattunud suhtlema, vaatavad teda siiski võõristavalt ning ühes lokaalis, kuhu ta soovis sisse astuda, öeldi ukse peal, et seda hakatakse sulgema. Kuid kaks tundi hiljem oli koht veel endiselt avatud.

Ibrahimi Eesti sõbrad on temalt küsinud, kas ta ei karda õhtuti üksi ringi liikuda. Tookord otsustas abikaasa kindluse mõttes jalutamise asemel taksoga koju sõita. Kuid reeglina tunneb ta ennast siin turvaliselt. Samuti ei väsi Ibrahim kiitmast, kui palju kohti on siin lastega välja mängima minemiseks ning kui turvaline on liiklus.

„Aafrikas ei tahtnud ma kuskile jala minna, aga siin on nii hea kõndida – mitte keegi ei jookse tänaval järele ega hüüa: „Hei, valge inimene!“,“ kommenteeris Ibrahim meie hiljutisel jalutuskäigul. „Ja „Hei, araablane!“, või „Hei, tõmmu!“ ka ei hüüta,” tõi  ta võrdluse Eesti konteksti.

Elame väikelinnas Pärnus, kus kõik tunnevad kõiki ja jutud uue araablase linnas viibimisest liiguvad kiiresti. Ilmselt võtaks suurlinnas Ibrahimi aktsepteerimine veidi rohkem aega.

Ent sõjapõgenikele mõeldud abipakettide kõrval võiks Eesti riik panustada rohkem pagulaste ühiskonda integreerimisele. Näiteks korraldama integratsiooniõhtuid ja -üritusi, mis võimaldaksid siinsetel elanikel ja Eestisse vastu võetud pagulastel omavahel suhelda ja tuttavaks saada. See oleks kiireim tee ühiskonnani, kus araablases ei nähta enam ohtliku tonti, vaid mõnusat kaaslast. Soov pagulaste ühiskonda integreerimisel kaasa aidata on viinud selleni, et asutasime Ibrahimiga MTÜ Multikultuur, mis oleks tõlketööde kõrval valmis enda kanda võtma ka selliste kultuuri- ja integratsiooniõhtute korraldamise.

Ethel kirjeldab oma multikultuurse pere igapäevast elu blogis tagasieestis.com

182 KOMMENTAARI

v
Vihane 15. juuli 2016, 14:43
Enamus siin pole artiklit korralikult läbigi lugenud, aga muutkui pritsivad sappi. Ilmselt ise oma eluga hädas ja pettunud. Kas eestlane olla tähendabki kibestumist ja kadedust, teiste elus sorkimisest ja süüdistamisest? Vaadake palun peeglisse!
i
iroonia kvadraadis 11. juuli 2016, 21:09
"Soov pagulaste ühiskonda integreerimisel kaasa aidata on viinud selleni, et asutasime Ibrahimiga MTÜ Multikultuur, mis oleks tõlketööde kõrval valmis enda kanda võtma ka selliste kultuuri- ja integratsiooniõhtute korraldamise."
ja ongi "business plan" leitud! Et teid...!
Loe kõiki (182)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee