Maailm

Kaks nädalat pärast rahvahääletust valitseb Suurbritannias peataolek (5)

Tiina Tamman, London, 8. juuli 2016, 04:00
LAKUB HAAVU: David Cameron on pärast lüüasaamist rahvahääletusel näidanud end avalikkusele nii vähe kui võimalik. Foto: AFP/Scanpix
Ajaleht The Times tõmbas eile huvitava paralleeli päev varem avaldatud Iraagi sõja teemalise ettekande ja riigi praeguse olukorra vahel.

Iraagi sõtta mineku otsustas 2003. aastal tollane peaminister Tony Blair, kes ei esitanud nõudlikke küsimusi luureandmete õigsuse kohta ega arutanud sõttaminekut korralikult läbi isegi mitte valitsuskabinetiga. Ka tänavuse 23. juuni referendumi korraldamise otsustas peaminister – seekord siis David Cameron, esitamata nõudlikke küsimusi selle kohta, mis saab siis, kui hääletustulemus ei tule talle meelepärane ja rahvas tahab Euroopa Liidust lahkuda. Iraagi sõja ettekanne järeldab, et Blair ei teinud ettevalmistusi olukorraks, mis järgneb Saddam Husseini kukutamisele. Nii ka praegu: Cameron ei teinud ettevalmistusi olukorraks, mis järgneb rahva enamuse otsusele ja nüüd on riik lihtsalt segaduses.

Peaminister David Cameroni ei ole avalikkuse ees enam näha. Teatavasti astus ta pärast referendumit tagasi, ent seda kolmekuulise varuajaga, mille jooksul konservatiivide partei, ehkki tugevasti lõhenenud, valiks uue juhi. Sellest isikust saakski riigi uus peaminister.

LAKUB HAAVU: David Cameron on pärast lüüasaamist rahvahääletusel näidanud end avalikkusele nii vähe kui võimalik. Foto: AFP/Scanpix

Samal teemal

Kandidaatidest pole puudust – artikli kirjutamise ajaks on neid jäänud kolm. Seni on parlamendifraktsioonis kõige enam hääli kogunud siseminister Theresa May, kes oli küll Euroopa Liitu jäämise pooldaja. Tema kõrval on kandidaatideks justiitsminister Michael Gove ning energia- ja kliimamuutuste minister Andrea Leadsom, kes pooldasid liidust lahkumist. May on olnud tubli siseminister, kes on sel kohal vastu pidanud tervelt kuus aastat (viimase saja aasta rekord), ent ta ei ole avalikkuses kunagi sõna võtnud näiteks majandusteemadel. Michael Gove’i peetakse heaks vaidlejaks, kes on aga liialt ideoloogias kinni. Ka räägib tema vastu see, et ta ei toetanud peaministrikandidaadina oma võitluskaaslast ja endist Londoni linnapead Boris Johnsonit – seda sammu peetakse reeturlikuks. Leadsomist on samas vähe teada ja andmed tema varasemate juhtimiskogemuse kohta on vastukäivad. Järgmise parlamendihääletusega langeb neist kolmest veel üks välja ja sõelale jäänud kaks nime saadetakse laiali 150 000 parteiliikmele, kes siis omakorda hääletavad, nii et uus peaminister selgub septembris. Poliitilist segadust lisab asjaolu, et ka opositsioonis olev leiboristide parlamendifraktsioon on rahutu ja tahaks kukutada oma senist liidrit Jeremy Corbynit.

Majandusküsimused on samas aktuaalsed, ent ka rahandusminister George Osborne’i pole näha olnud. Huvitava majandusplaaniga tuli lagedale hoopis äriminister Sajid Javid, sihtides ehk tulevase rahandusministri portfelli. Javidi plaan on laenata järgneva viie aasta jooksul 20 miljardit naelsterlingit igal aastal, et tekitada tuleviku tarbeks vähemalt korralik infra-struktuur. Muidu me jätame tulevastele põlvedele vaid võlad ja katkise infrastruktuuri. Javidi plaan on äritegevuse ergutamiseks alandada ka firmadele kehtivat tulumaksu 15%ni.

Lahtisi otsi on samas hulgaliselt. Arutatakse näiteks, kas Euroopa Liidust lahkumist saab üldse ainuisikuliselt otsustada peaminister või tuleks selline otsus teha hoopiski parlamendis. Praegune ebakindlus ei tule riigile kuidagi kasuks ja ajalehed kubisevad lugudest, kuidas olukord halvab üht või teist eluvaldkonda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee