Energiajulgeoleku kindlus Eestis on tagatud ainult siis, kui kogu tarbitav elekter toodetakse omas riigis, sest kriisiolukordades ei saa naabrite toele loota – ka neil on siis elektrit puudu. Elektritarbijatel on veel hästi meeles stagnatsiooniaeg, kui eriti külmadel talvekuudel lülitati elekter defitsiidi korral välja mitmes rajoonis ja linnaosas.

Tarbimisele paneb piiri kõrge elektri hind ja tarbija kiirelt tühjenev rahakott. Eesti Energia missioon kindlustada elektri kättesaadavus kõigile jaotusvõrgu klientidele soovitud kohas, mahus ja ajal on justkui täidetud, kuid ülikõrge hinnaga. Huvitav on suurepalgaliste riigijuhtide arusaam elektri hinnast, mis on nende silmis väga odav ja pärsib tootmist. Elektri hinna moodustab elekter koos võrgutasudega ja seda ei saa lahus vaadata. Koos võrgutasudega on elekter kallis ning paljudele käib elektri eest maksmine üle jõu. Kodumasinate kasutamist piiravad juba praegu kõrged võrgutasud. Tarbimise suurendamise eesmärgil peaks Eesti Energia vähendama võrgutasusid, et alakoormatud liinid ei seisaks lihtsalt jõude. See looks näiteks ahiküttega korterites võimaluse kasutada kütteks elektrit.

On masendav lugeda, et Eleringi juht Taavi Veskimägi soovib Eestis elektri tootmist kaks korda kärpida, mis tähendab veel suuremat elektridefitsiidi tekkimise ohtu.  Elektripaigaldise hoolduseks ja remondiks raha saamiseks on ilmselt kavas kehtestada püsimaksud, millest jagub ka valgekraede palgaks. Püsimaksu kehtestamise tagajärjed võivad aga olla ettearvamatud.

Taasiseseisvusest möödub augustis 25 aastat ja nüüd ilmneb, et kui need Narva elektrijaamade romud rivist välja langevad, pole Eestil ikkagi energiajulgeolekut. On häbiväärne, et energiajulgeolekut ei võeta ikka veel tõsiselt.