Suurbritannia hääleõiguslikud kodanikud otsustasid 23. juuni rahvahääletusel lahkuda Euroopa Liidust. See oli nende ajaloo kolmas rahvahääletus. Nüüdseks oleme paljude Eesti tipp-poliitikute käest teada saanud, kuivõrd rumala otsuse on hääletanute napp enamus langetanud ning missugune läbikukkunud poliitik on Suurbritannia peaminister David Cameron. Rahvahääletusele üldiselt ning konkreetselt brittide tulemusele hinnangute andmisel on tuntud ennast vabalt ja piirideta.

Eestlaste hinnangud

Kindlasti kõige julgemalt väljendas end Jevgeni Ossinovski, kelle arvates käitus David Cameron Euroopa Liidu liikmeks olemise küsimust rahvahääletusele pannes vastutustundetult ning koguni olevat lasknud toimunud rahvahääletusega vene ruletti mängides endalt aju välja.

Siim Kallas leidis, et Suurbritannia rahvas on langenud populismi lõksu ja demokraatia ei suutnud populistide vastu seista. Kalle Palling teatas, et teadmatust ja segadust on koguni külvatud ka ülejäänud 27 Euroopa Liidu liikmesriigi hulgas. Ka Urmas Paet andis mõista, et just nii võib juhtuda, kui valitsused hakkavad liigselt juhinduma rahva häälest.

Ilmavõrgu suhtluskeskkondades on jõutud mõttele, et referendum tuleks demokraatia instrumentide hulgast lausa kõrvaldada ehk siis otse on öeldud seda, mida kaude annavad edasi koalitsiooniparteidesse kuuluvad poliitikud. Tõenäoliselt on kirjutajatel läinud meelest, mis asi demokraatia üldse on ja millised tunnused iseloomustavad demokraatlikku riigikorda. Igatahes on suur osa poliitikuid leidnud Brexiti näite varal hea võimaluse näidata Eesti rahvale, kui halb asi on rahvahääletus.

Šveitsi valitsus võtab iga rahvahääletust ja seal saadud tulemust väga tõsiselt, sest rahvahääletuse tulemus näitab rahva hinnangut nende ja parlamendi tööle. Teadupärast võib Šveitsis toimuda rahvahääletusi neli korda aastas ja igale hääletusele võib tulla korraga maksimaalselt 11 küsimust ja seda juba üle 150 aasta.

Kui rahvas hääletab nii, nagu valitsus ja parlament on soovitanud neil teha, on see täidesaatvale võimule selge märk, et rahvas tunnistab oma rahvaesindajate töö heaks. Teine oluline sõnum, mida rahvahääletused tegelikult kannavad ja mida Šveitsi politoloogid rõhutavad, on see, et rahvahääletuse mõju tuleb vaadata pikas perspektiivis, mitte aga lühiajalise nähtusena. Roland Hodler, St Galleni ja Luzerni ülikooli professor, toob näiteks välja, et kui esialgu võis paljudele poliitikutele ja arvamusliidritele tunduda, et rahvas tegi 1992. aastal Euroopa majandusühendusele (praegusele Euroopa Liidule) "ei" öeldes vale otsuse, siis nüüd leitakse aina enam, et pikas perspektiivis oli see Šveitsile ja šveitslastele mitte ainult hea, vaid ka ainuõige otsus.

Šveitsis otsedemokraatia töötab ja raske oleks väita, et ta pole ühiskonnale hästi mõjunud. Rahvaalgatuse ja -hääletuse ühe olulisema tulemusena tooksin välja ühiskonna sidususe: just nimelt sisuline arutelu seob lõppkokkuvõttes ühiskonda ja meediaväljaannete avatus annab mõlemale poolele võrdselt sõna.

Vaatamata sellele, et Šveits on olemuselt multikultuurne, ei teravne mõttevahetuste käigus maailmavaated ega ka maa- ja linnaelanike vastuolud. Just rahvahääletuste tulemusena on õpitud eriarvamuste tingimustes koos elama ja lugu pidama teiste arvamusest. Ent see eeldab, et eriarvamused on argumenteeritud ja teist seisukohta esitavaid isikuid ei alavääristata. Pole olemas ühte rühma, kellele on kõik sildistused lubatud ega teist rühma, kes ei või oma seisukohti argumenteeritult esitada – nii, nagu praegu Eestis näikse olevat. Tuginedes šveitslaste pikaajalisele kogemusele on näha, et riik, mis tõesti tahab olla demokraatlik, ei karda rahvast ega rahvahääletuse tulemusi.

Šveitsis ollakse veendunud hoopis selles, et tänu otsedemokraatiale ei ole seal  tekkinud äärmuslikke liikumisi – nagu näiteks Eestis Odini sõdalased, sest otsedemokraatia on ventiil, mis aitab õhu välja lasta teiste kanalite kaudu. Meil on ainulaadne võimalus šveitslastelt õppida ja juurutada Eestis seda, mis meile kohane või paslik.

Aeg vaadata peeglisse

Brexiti kogemusest näeme, kui oluline on enne teadvustada rahvahääletuse tingimusi. Praegu on olukord mõnevõrra lapsik, kuna kaotajad leiavad, et neile tulemus ei sobi, tahavad kehtestada oma tingimusi ning seejärel korraldada uue hääletuse. Tegelikult oleks selle üle tulnud mõelda varem ja sellest mõttest kumab läbi hoiak, mis peab referendumit õnnestunuks ainult siis, kui see annab soovitud tulemuse. Tegelikult peaks rahva enamuse arvamus olema demokraatia tingimustes viimase instantsi tõde ja kui poliitikud leiavad, et referendumi tulemused kajastavad midagi muud – kriitikat poliiteliidi vastu –, siis peaksid nad eelkõige iseendi käest küsima, mida nad on valesti teinud, et ühiskond neid enam ei usalda. 

Ka Eesti meedias kõlanud Eesti poliitikute Brexiti-kriitilistest sõnavõttudest peegeldub vastu hirm oma rahva ees ja seepärast ka rahvahääletuse järjekindel mahategemine. Miks aga Eestis kardetakse rahvast? Tõenäoliselt lihtsalt sellepärast, et Eestis on võim eemaldunud rahvast ehk poliitikud pole rahva teenrid, vaid Eestis on rahvas tehtud poliitikute teenriks. Eesti võimulolijad lähtuvad oma tegemistes vaid Brüsselist ja neid valdab hirm, mis saab siis, kui Euroopa Liit hakkab tõesti lagunema. Siis muutub ju nende võimulpüsimine küsitavaks.

Cameron tegi rahvahääletuse Euroopa Liitu jäämise küsimuses teatavaks Šveitsis Davosi kohtumisel. Kuigi britid olid selleks ajaks tagasihoidliku rahvahääletuse kogemusega, pidas nende peaminister õigeks küsida rahva arvamust. Miks ei võiks ka Eestis taastada rahvaalgatuse ja -hääletuse õiguse?

Jaga artiklit

31 kommentaari

T
Toivo  /   11:38, 4. veebr 2017
Valimistel tuleb otsustada, 1981 aastal valiti teine riigikord ja polnud probleemi ühtigi, kui jätta ära olukord et 70aastat lollina elatud ja ainult varastatud, peab üle öösaama ausaks see pole võimalik vargad varastrtavad enda tagant kui teistelt enam midagi varastada pole.
G
gusta  /   19:46, 3. okt 2016
Siin on ka probleem: venelased otsustavad näiteks korraldada referendumi, % lubab, et olgu kaks riigikeelt... Sveitsi olukord on teine.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis