Maailm

EESTLANE TERRORIMÖLLUS: "Olin 99% veendunud, et saame surma." (5)

Helen Pentsa, Maarit Stepanov, 30. juuni 2016, 06:00
Asitõend: Terroristi relv pärast rünnakut lennujaama põrandal.Foto: Reuters / Scanpix
Eestlane Meelika (nimi muudetud, kuid pärisnimi on toimetusele teada) plaanis sõbrannaga sõita puhkusereisile Bangkokki. Nad jõudsid teisipäeva õhtul poole üheteist paiku Turkish Airlinesi lennuga vahepeatusesse Istanbulis. Kõik tundus siis veel rahulik ja nad ei osanud aimatagi, et toreda puhkusereisi eel tuleb silmitsi seista tõelise surmahirmuga. Poole minuti pärast muutus kõik...

"Tulime rahulikult lennujaama. Kõik oli täiesti tavaline. Inimesed naersid ja rääkisid juttu," sõnab Meelika. Hetkel, kui ta pääses internetti, potsatas tema postkasti kiri murest murtud sõbrannalt, kes läkitas talle kuvatõmmise Atatürki lennujaamas valitseva hädaolukorra kohta.

Samal teemal

"Mõtlesime, et Atatürki lennujaam... Me olemegi ju selles lennujaamas ja see on sama koht, et kas midagi on sassi läinud. Kõik on ju täiesti okei," meenutab ta.

Kuid jõudis mööduda vaid pool minutit, kuni inimesed hakkasid põgenema. "Ma ei saanud midagi aru, lihtsalt jooksime vetsu peitu. Kõik lihtsalt olidki seal peidus. Meile ei räägitud midagi," ütleb ta. Lennujaama tualetis oodati umbes viis minutit ja mõeldi, mida edasi teha.

"Sel hetkel oli juba tõsine surmahirm, sest täiskasvanud inimesed nutsid ümberringi ja ma sain aru, et midagi on väga-väga halvasti. Tulime vetsust välja ja mõtlesime, et kõige lollim viga on end kuskile kinni ära panna, kust enam välja ei saa," räägib ta.

Otsustati minna õue. Tualetist välja tulles oli juba näha purunenud klaasseinu ja valitsevat kaost.

"Vaieldamatult kõige hirmsam kogemus elus. Inimesed karjusid ümberringi: "Bombs are everywhere, we are all going to die" (pommid on kõikjal, me kõik saame surma)."

Olime täielikus infosulus

"Läksime õue, meid pandi bussi kinni, ainuke asi, mis öeldi, oli, et kui plahvatust kuulete, siis pange pea alla. Rohkem ei räägitud meile mitte midagi. Olime täielikus infosulus ja mõtlesin, et kas julgen uudiseid vaadata või mitte," meenutab ta.

Mõned inimesed olid lennujaamast välja tormanud, jättes mobiiltelefonid ja kõik asjad hoonesse maha. Sõbrannade poole pöördus Ukrainast pärit tüdruk, kel oli telefon maha kukkunud. Ta tahtis laenata nende mobiiltelefoni, et kallimale kirjutada.

Paanikas reisijaid evaku­eeriti mitu korda eri bussidesse. Jagati vett ja sööki. Pärast pikka ootamist viidi nad järgmise bussiga lennujaama taha platsile lennukite taha, kus nad kohtasid teisi eestlasi.

"Kõned olid maas, välja helistada ei saanud. Lõpuks üks eestlane sai välisministeeriumiga ühenduse ja andis sinna kõigi eestlaste nimed," räägib Meelika, nentides, et hullem paanika oli möödas ja lõpuks julgeti uudiseid vaadata.

Ometigi ei tundnud ta end piisavalt turvaliselt. Ainus suur soov oli lennujaamast võimalikult kaugele ära saada.

Kui pommirühm oli lennujaama üle kontrollinud, lubati reisijad hoonesse passikontrolli. Nad pidid sealtki läbi minema, kus üks pomm plahvatas.

"Purunenud klaas ja laereelingud, vereloigud maas. Kästi sealt ruttu läbi minna ja telefonid ära peita. Meile ei antud mingit infot. Kui midagi küsisime, öeldi, et move faster (liikuge kiiremini).

"Oli täielik kaos. Passijärjekord oli umbes kolme kilomeetri pikkune. Meile anti Türgi viisatemplid, pandi linnaliini bussidele ja sõidutati teisele poole linna. Ainuke teave oli see, et otsige endale hotell, Turkish Airlines maksab kõik kinni," räägib ta.

Õpetas elu hindama

"Inimestel oli täielik surmahirm, keegi polnud kindel, et tuleme sellest eluga välja. Nagu õudusfilm. Ma olin 99% veendunud, et saame surma," võtab Meelika kogetu kokku.

Eile viibis eestlaste seltskond lennujaamast paari­kümne kilomeetri kaugusel hotellis. "Siin on väga rahulik ja kohalike elu läheb edasi. Hotellitöötaja ütles, et nad on harjunud, et siin pole ohutu, aga see on nende kodu."

Naised ei plaani Bangkoki lendu katkestada, ehkki algul oli soov saada võimalikult ruttu koju tagasi. 

"Nüüd on kõik rahulik ja usun, et lähme ikkagi. Suurema osa eestlaste jätkulennuks oli Varna Bulgaarias ja ühel poisil Filipiinid," ütleb ta.

«Meil läks väga-väga õnneks. Elu on habras.»

«Kui ma kardan, siis see ongi see, mida Islamiriik tahab,» on veendunud Türgis viibiv Jaanika, kes jäi napilt kõrvale terroriaktist Atatürki lennujaamas.

«Meeleolu on inimlikus plaanis väga okei,» nendib Jaanika, mõeldes algsetele reisiplaanidele, mille järgi ta oleks koos reisikaaslasega pidanud viibima täpselt samal ajal samas kohas koos terroristidega, kes avasid lennujaamas tule.

Tüdrukud mõtlesid viimasel hetkel külastada veel mõningaid vaatamisväärsusi. «Meil läks väga-väga õnneks. Elu on habras,» ütleb Jaanika ja tema häälest kostub tänutunnet.

Telefonis vesteldes jääb ta Türgi õhustikku kirjeldades rahulikuks ja kinnitab, et Istanbulis on olukord kontrolli all. Esimesed teated lennujaamas toimunust jõudsid temani helistavate ja sõnumeid saatvate tuttavate kaudu. Selleks ajaks oli plahvatustest ja tulistamistest möödunud umbes kümme minutit.

Koos reisikaaslasega mindi kohalike sõprade juurde, kes hakkasid uudiseid tõlkima.

«Siis usaldasidki seda, mis uudistes oli, ja me otsustasime minna lennujaama – toimub siis lend või mitte. See pidi väljuma eile hommikul kell 8 ja me läksime juba öösel lennujaama. Kui me sinna kella poole viie paiku jõudsime, oli see veel lukus: kedagi ei lastud sisse ega välja,» kirjeldab Jaanika. Lennujaamas koristati veel plahvatuste tagajärgi.

«Seisime koos rahvamassiga väravate taga ja nägime, kuidas kiirabiautod sõitsid välja ja arstid toodi sisse,» ütleb ta.

«Kui olime check-in’is ja üritasime oma asju korda saada, läksime ühest plahvatuskohast mööda. Seal olid laeplaadid, mis olid alla kukkunud.

Verepritsmetega laeplaadid seisid seina ääres,» ütleb Jaanika, mida ta nägi ja teeb siis pausi. Rusud olid selleks ajaks suuremas osas siiski ära koristatud.
Türki ei jäeta kedagi lõksu.

Lendusid hakati kohe ümber korraldama ja inimestele pakutakse mitmesuguseid lahendusi.

Jaanika ja ta kaaslase väljalend lükati täna hommikule ja British Airlines tagas neile nii toitlustuse kui ka hotelli.

Jaanika tõdeb, et selliseid asju võib juhtuda igal pool. «Me näeme seda ise, et ükski koht pole paraku kaitstud,» mõtiskleb ta Brüsselis ja Pariisis toimunud terroriaktide üle.

5 KOMMENTAARI

p
Pagejad! 30. juuni 2016, 11:13
Türgis on juba üle miljoni islami usku pageja. Nende usk käsib tappa uskmatuid. Nad on jõudnud oma arvukuse kohta veel vähe tappa, karta on hullumat. Saast tuleks Aafrikasse tagasi saata, las seal tapavad teineteist.
f
Fsb 30. juuni 2016, 10:54
Selle terrori rynnaku taga on kindlasti venemaa!
Loe kõiki (5)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee