"21. juunil saatis Järva-Jaani Gümnaasiumi direktor Raigo Prants meediale pressiteate, kus esitas oma versiooni minu töölepingu lõpetamise asjaolude kohta. Paraku hämab Prants oma selgituste andmisel teadlikult ning esitab mitmeid valeväiteid.

Hakatuseks väärib märkimist, et Prants ei maini enam sõnagagi minu kirjutatud iibeprobleeme lahkavat arvamusartiklit Õhtulehes, mille alusel mind õpeajaametist päevapealt vallandati. Selle asemel viib direktor jutu hoopis muudele juhtumitele, et seada kahtluse alla minu kui ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja professionaalsus. Klassikaline damagoogiavõte, et juhtida tähelepanu eemale põhiküsimuselt ja õõnestada vastaspoole autoriteeti.

Kinnitan siinkohal üle, et mul pole ühtegi konflikti ei õpilaste ega lastevanematega. Paar argist üksikjuhtumit – ja neid tuleb oma töös pidevalt ette igal õpetajal – on ammu leidnud positiivse lahenduse. Kaasa avatud lugu, kuidas ma väidetavalt olla "pikajaliselt kiusanud" õpilast, kes Aleksander Suurt kogemata Aleksander Väikeseks nimetas. Mingisugust pikajalist kiusamist pole tegelikkuses toimunud. Seda võib kinnitada ka juhtumi teine osapool – õpilane isiklikult. Direktor heidab mulle ette, et ma "käitunud üleolevalt" sellesama juhtumi aruteluks kokku kutsutud ümarlaual. Milles see "üleolev käitumine" seisnes, seda direktor lahti ei kirjuta. Ta ei saagi seda teha, sest üleolevat käitumist pole ma endale kunagi lubanud.

Direktor Prants heidab veel mulle ette, et ma esitavat õpilastele eetiliselt vastuvõetamatuid seisukohti. Näiteks toob ta 2015. aasta 27. novembri ühiskonnaõpetuse tunni, kus minu kutsel esines lastele kodanikupäeva raames Markus Järvi sihtasutusest Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Tegelikkuses tekkis maailmavaateline vaidlus ainult ühe õpilase ja Markus Järvi vahel. Direktor ise üritusel ei viibinud. Ma ei leia, et Markus Järvi kutsumine kodanikupäevale oleks olnud eetiliselt vastuvõetamatu.

Raigo Prants eksib, kui väidab, et ma olevat esitanud tunnis üht rahvust oluliselt alandavaid seisukohti. Koostasin endale mõttes nimekirja erinevatest rahvustest, keda ajalooõpetajad lastele õpetavad ja kellest ajalootundides juttu tuleb. Neid rahvaid on väga palju ning pooled või isegi üle poole on välja surnud. Mul ei tulnud mitte ühtegi juhust ette, kus ma oleksin mõnda rahvust alavääristanud. Samuti pole mulle varem rahvuste õpetamise osas kolleegide poolt ühtegi märkust tehtud.

Raigo Prants eksib, kui väidab, et mulle olevat kooli juhi ja juhtkonna ning koolipidaja poolt antud korduvalt võimalusi oma käitumise ning tegevuse parandamiseks. Kooli juhtkond koosneb lisaks direktorile veel õppealajuhatajast, huvijuhist, infojuhist, majandusjuhatajast ja sotsiaalpedagoogist. Koolipidajaks on Järva-Jaani vallavalitsus ja vallavolikogu. Mõlema institutsiooni koosolekuid protokollitakse ning kinnitan, et ei kooli juhtkond ega ka koolipidaja ei ole mulle minu õpetajatöö osas varem märgukirju saatnud. Käesolev, vallandamisest tingitud vastasseis on kujunenud minu ja direktori, mitte juhtkonna vahel.

On selge, et minu vallandamise põhjus peitub minu ja koolijuhi erinevates ideolooglistes ja poliitilistes eelistustes. Õpetajana ei ole ma kunagi surunud oma maailmavaadet õpilastele peale, seevastu direktor Prants võitleb õige maailmavaate eest teisitimõtlejate vallandamisega. Loomulikult ei saa ta seda avalikult tunnistada, sest sellega läheks ta vastuollu paljude Eestise seadustega, kaasa arvatud põhiseadusega, mis ei luba inimest diskrimineerida tema maailmavaate alusel.

Olen vaidlustanud oma vallandamise töövaidluskomisjonis ning kavatsen pöörduda ka võrdõiguslikkuse voliniku ja õiguskantsleri poole. See ei ole kaugeltki minu isiklik võitlus. Eelnimetatud riiklike instantside reaktsioonist minu vallandamisele saab selgeks, kas Eestis kehtib põhiseadusega tagatud sõna- ja mõttevabadus kõigile kodanikele või ühendatakse õpetajad Eesti õigussüsteemist lahti."