Isa: sellist asja ei saa andeks anda, ükski sõna ei vähenda valu.

"Jah, ma vihkan neid inimesi. Vihkan, sest mu poja tapja astub vanglast välja ja tema elu läheb edasi. Minu lapsega tehtu on aga lõplik, tema enam koju ei tule. Meie kannatused on eluaegsed," ei varja isa tundeid, mis valdavad teda, teades, et õige pea pääseb vabadusse kümne aasta eest tema noorima poja mõrvanud mees.

2006. aasta kevadel pidi Pärnu-Jaagupis elavate Mati ja Dagmari kolmest pojast noorim, 16aastane Sven, lõpetama põhikooli. Rõõmus ootusärevus pöördus aga trööstituks kurbuseks õhtul, kui poeg lubatud ajaks koju ei ilmunud. "Minu süda aimas kohe, et midagi halba on juhtunud. Raske tunne oli. Sven andis alati teada, kus ta on. Tal polnud kombeks ära kaduda, meie vahel oli täielik usaldus," lausub Mati vaikselt ja pakub, et võiksime ühest metsatukast läbi astuda.