Reis

AVASTA EESTIMAAD | Sillamäe: kunagine salastatud linn, mille aadressiks kirjutati Moskva 400 (3)

Aigi Viira, 22. juuni 2016, 06:00
Linnavalitsuse maja nagu kirikuhoone  Aldo Luud
"Võta setka* kätte ja kõnni, keegi ei nabi kinni!" juhendasid nõukaajal vene vanaprouad ümberkaudset rahvast, kes kangesti kibeles Sillamäele ostureisile, kuid kõhkles. Minek oli keerukas sel lihtsal põhjusel, et Sillamäe oli kinnine linn, kuhu võõrastel oli keelatud ilma loata siseneda. Nüüd pääseb sinna igaüks.

Sel ammusel ajal ostureisidel siiski käidi. Jäädi vahelegi. Aga ikka käidi. Sest Sillamäe kauplused olid täis säärast kraami, millest ülejäänud Eesti NSV unistadagi ei mõistnud.

Tuleval aastal 60 aasta juubelit tähistav Sillamäe, mis enam ei ole nii ligipääsmatu kui nõukogude ajal, on tänagi kui riik riigis. Oma uusklassitsistliku arhitektuuri ja äärmiselt puhaste tänavatega mõjub see kui omamoodi imedemaa, mille elanikud muust maailmast midagi ei tea.

Eesti keelt ses linnas naljalt ei kuule, kuid sealsed venelased saavad sellest aru küll. Ehkki väga vastu rääkida ei mõista. Aga sellest ei ole midagi, sest külalisi tervitavad sillamäelased siira rõõmuga hoolimata asjaolust, et keelebarjäär suhtlust pärsib.

Paik, kus 19. sajandil tavatsesid puhkamas käia Piiteri ja Moskva haritlased, muutus kinniseks pärast II maailmasõda. Sillamäe linnamuuseumi andmeil rajati esmalt vangilaager umbes 5000 vangile – teiste seas vargad, vägistajad ja tapjad.

Osa vangidest töötas kahes kaevanduses põlevkivi tootmisel, teine osa ehitas hävinud põlevkiviutmistehase varemetele tehase ja asula. Toona töötas NSV Liit tuumarelva loomise kallal, Sillamäe tehas spetsialiseerus diktüoneema-kiltkivi töötlemisele ja sellest uraanoksiidi saamisele.

Sillamäel toodeti üle viiendiku (100 022 tonni) NSV Liidus toodetud uraanist, millest saanuks plutooniumi umbes 60 000–

70 000 tuumalaengu valmistamiseks. Oletatavasti oli ka NSV Liidu esimese aatomipommi uraan Sillamäel toodetud.

Muide Wikipedia andmeil olid esimesed Sillamäe põlisasukad 1948. aastal Leningradist toodud 14–18aastased kodutud, valdavalt vargad, röövlid ja kotipoisid, keda hakati tehasetöölisteks õpetama. Kohe pärast nende saabumist alanud Sillamäel ladude ja poodide röövimised.

Selle takistamiseks moodustati tööpataljonide meestest relvastatud vahisalgad. Uute töölistega toimus mitu inimohvritega kokkupõrget, kuni Leningradist toodud miilitsaüksus korra majja lõi.

Peale vangide värvati tehase ehitusele inimesi Leningradi, Pihkva ning teistest Venemaa, Valgevene ja Ukraina oblastitest. Asula ehitus käis Leningradi arhitektide tehtud plaani järgi.

Kuid sel linnal, mida hoogsalt ehitati, polnud aadressigi. "Töökoha, Kombinaadi nr 7 postiaadress oli algul Moskva 400, siis Leningrad ja Narva, Sillamäed polnud ka kaartidel," kirjeldab "Ida-Virumaa matkajuht".

"1957. aastal elas asulas "Narva-1" – ­Sillamäel – 10 000 inimest ja samal aastal sai asula linna staatuse," on kirjas Sillamäe linnamuuseumis.

"Eestlasi, kui mitteusaldusväärseid isikuid tööle ei võetud, linna hakati neid lubama alles 80. aastate algul," lisab "Ida-Virumaa matkajuht", et seetõttu on venekeelses linnas veel nüüdki eestlasi alla viie protsendi.

Kultuurikeskuse salakamber

Kultuurikeskuse salakamber  Aldo Luud

Kultuurikeskuse pommivarjendis on end sisse sättinud nõukogude aja muuseum, mis kajastab omal moel Sillamäe elu aastail 1946–1990. Kus mujal saaks sisenejat tervitada Eesti NSV lipp ja lausa kaks Lenini kipsbüsti korraga? Järgmisena rabab ­tulijaid hiiglaslik õlimaal Stalinist, millega vaatab tõtt kirjanik Arkadi Gaidari portree.

Sillamäe muuseumi koostatud näitusel on näha nii mereväe- kui ka koolivormid, auaadressid, lipud ja loosungid. Kõigele lisaks on seinad kaunistatud nende artistide plakatitega, kes nõukogude ajal Sillamäelgi esinemas käisid. Jaak Joalast kuulsate Vene näitlejateni.

Linnavalitsuse maja nagu kirikuhoone

Linnavalitsuse maja nagu kirikuhoone  Aldo Luud

Hoone, mis nagu kirik ­Sillamäe kesklinnas kõrgub, pole kaugeltki kirik. Rumjantsevi ja Kesktänava nurgal asuv luteri kirikut meenutav hoone on hoopis paik, kus töötab Sillamäe linnavalitsus.

Otse üle tee, päris astanguserval, asub kultuurikeskus, mille ümber laiub linnapark sümmeetriliste lillepeenardega. Kogu ala näeb välja kui pildiraamatust maha joonistatud. Säärast päriselus naljalt ei näe.

Miljonivaade astanguservalt

Miljonivaade astanguservalt  Aldo Luud

Kultuurikeskuse juurest viib alla mere äärde võimas trepistik, mida kaunistavad ehisvaasid. Mere poole jalutamiseks on terve puiestee, mida palistavad puuderead. Allee lõpus asub väike katoliku kirik.

Oma pompoossuses näevad puiestik ja trepistik välja kui teine reaalsus. Jalutamiseks enam kui ideaalne paik. Iga ilmaga.

1950. aastate arhitektuuri õpperaamat

1950. aastate arhitektuuri õpperaamat  Aldo Luud

Kui Sillamäed ehitati, siis raha ei loetud. Linnasüda, mis koosneb uusklassitsistlikest hoonetest, on kui pilt arhitektuuriõpikust. "Ida-Virumaa matkajuht" sedastab, et tegu on 50. aastate arhitektuuri parim näitega Eestis.

Et aga tegu on pärast II maailmasõda rajatud linnaga, siis ilmselt ainsana Eestis on ­Sillamäel säilinud nõukogudeaegsed tänavanimed. Sel lihtsal põhjusel, et teisi nimesid pole ju olnudki.

Seega pole midagi imestada, et Sillamäel jalutades satutakse näiteks Majakovski või Rumjantsevi tänavale. Jalutamist väärt on need tänavad, mida ääristavad uusklassitsistlikud ja väga korralikult hoitud hooned, igal juhul.

Hiigelpikk mererand linnaservas

Hiigelpikk mererand linnaservas  Aldo Luud

Sillamäelased on õnnelik rahvas, neil on oma meri ja tohutult pikk rand – tükki 6 kilomeetrit – omast käest võtta. Merevaadet naudivad pooled linnaelanikud, teab Ida-Viru matkajuht. 19. sajandil sai sellest paigast just tänu supelrannale Moskva ja Peterburi intelligentsi seas populaarne suvituspaik.

Teiste seas nautisid Sillamäel puhkust Vene helilooja Pjotr Tšaikovski ja akadeemik Ivan Pavlov. Kui Õhtulehe Sillamäel oleku ajal oli rand üsna inimtühi, siis jaanituld tavatsevad sillamäelased igal juhul mere ääres pidada. Sadagu taevast või pussnuge.

Muuseum puude varjus

Muuseum puude varjus  Aldo Luud

Selle peale, et Kajaka tänava elumajade vahel asub muuseum, esimese hooga lihtsalt ei tule.

Kuid muuseum, sealjuures väga toimiv muuseum, on olemas. Peale püsinäituse, kus eksponeeritakse ka 1950–60. aastate nõukogude inimese elu-olu, on maja teisel korrusel toake, mis triiki täis grammofone ja magnetofone.

Nende eksponaatidega on kaardistatud kogu muusika-ajalugu. Saalis on üle 160 eksponaadi: raadiod ja valjuhääldid, radioolad ja elektrofonid, grammofonid ja magnetofonid, koduorel, keel-, puhk- ja lõõtspillid, kitarrid.

Selle pisikese muuseumi valdusse kuulub ka plaadikogu, kus on hoiul 10 000 ühikut. Lev Leštšenko lauldud hitti "Otši tšjornõje" mängitatakse tulijaile vanal üleskeerataval grammofonil.

Sammaste ja samettoolidega kultuurikeskus

Sammaste ja samettoolidega kultuurikeskus  Aldo Luud

Sambad. Ornamendid. 414 punast samettooli. Vastselt renoveeritud kultuurikeskusest vaatab vastu nõukogude aja hiilgus. 1949. aastal ehitatud hoone kandis algselt pidulikku nime: Kirovi kultuurimaja. Kohe pärast avamist alustasid tööd isetegevusringid.

Prooviruumid, saal ja mõlemad fuajeed olid rahvast triiki täis. Olid kontserdid, tulid kuulsad artistid. Esimene film, mida ses majas näidati, oli "Tarzan".

Selle maja laval on esinenud nii Venemaa superstaar Alla Pugatšova kui ka Eesti ansambel Apelsin, kohtumisõhtuil kultuurisõpradega on käinud Vene näitlejate paremik eesotsas Oleg Jankovski ja Jevgeni Leonoviga.

Nüüd ei kiha ses kultuurikeskuses kaugelt nii kibe elu kui nõukaajal, tunnistab maja avalike suhete juht Tatjana Stankevitšjute. Probleemi, et saali 414 kohast ja loožidest jääks puudu, polevat.

Kuid saal on külastamist väärt – saali laes rippuv lühter, mis teeks au muusikali "Ooperifantoom" lavakujundusele, on 1949. aastast pärit originaal. Väga hoolega läikima nühitud ja kiiskav originaal.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee