Spiegel Online teatas, et enamik Saksamaa kodanikke soovib rohkem koostööd ja vähem konfrontatsiooni Moskvaga.

Samas väideti ka, et Venemaa-vastane üksmeel Euroopa Liidus on koost pudenemas ja Venemaa president Vladimir Putin on suutnud tekitada teatud lõhe nii Saksamaa valitsuses kui ka Euroopa Liidus.

Majandusringkonnad avaldavad survet

Saksa-Vene kaubanduskoja ja Saksa majanduse idakomisjoni ühisel istungil nõuti Euroopa Liidult juba veebruaris erakordselt selgelt sanktsioonide lõpetamist.

Venemaal tegutsevatest firmadest soovis 60% kohe piirangud kõrvaldada, 28% oli järk-järgulise loobumise poolt. Pole raske arvutada, kui suur oli sanktsioonide pooldajate ehk riigi majanduspoliitika toetajate hulk.

Peame Venemaad aitama isolatsioonist välja tulla – on komisjoni esimees Wolfgang Büchele veendunud ja kutsub üles astuma samme sanktsioonidest väljumiseks, mis sest, et see tähendaks Ukraina reetmist ja agressori kätte jätmist.

Möödunud kuudel pole Saksamaa majandus paremaks läinud, eriti Venemaale panustanud harudes. Näiteks tehnoloogiafirma Niles-Simmons Saksimaalt kirub, et on lääne sanktsioonide tõttu kaotanud Venemaal partnereid ja kandnud seetõttu 75 miljonit eurot kahjumit.

Et taas edukas olla, samas kehtestatud sanktsioonidest puutumata jäädes, otsustati luua ühisfirma tootmispaigaga Venemaal, kuulutas Niles-Simmons ärijuht Hans Naumann esmaspäeval telekanalile Russia Today. Kuid see on ainult üks ja väike ilma Venemaa turuta firma.

Ka Venemaa parimad sõbrad ja suuremad toetajad peavad kurvastusega tunnistama, et sanktsioonide kinnitamisega Euroopa Liidu suhtes kuni 2017. aasta lõpuni ja plaaniga viia kuni 2020. aastani tööstuskaupade import läänest miinimumini, muutis Venemaa oma lobistide töö Euroopas märksa keerulisemaks.

Saksamaal on see tegelikult alati nii olnud, et ühed toetavad Venemaad, kritiseerimata tema poliitikat ja nägemata inimõiguste rikkumisi, kui aga turg oleks pärani.

Teistele on tähtis, et Venemaa oleks võrdväärne partner, väärikas ning inimesi ja seadusi austav. Mööngem, et kahe lähenemise vahel on ületamatu lõhe, kuid liidukantsler Angela Merkel on suutnud olukorra enam-vähem kontrolli all hoida.

Muret tuleb hakata tundma siis, kui riigi järgmise valitsuse peaks moodustama sotsiaaldemokraadid koos roheliste ja vasakparteiga.

Euroopa Liit on sanktsioone pikendamas

Euroopa Liit otsustab ilmselt lähipäevil, et Venemaa sanktsioone pikendatakse kuni tuleva aasta 31. jaanuarini. Seda otsust toetavad nii liidukantsler Merkel kui ka G7, sest viimase poole aastaga ei ole Venemaa astunud samme täitmaks talle esitatud tingimusi.

Kuigi Merkel ei näe praegu põhjust, miks sanktsioone lõdvendama peaks, osaleb ta koos Prantsusmaa valitsusega aktiivselt Ida-Ukraina lepitamisprotsessis, et survestust lõpmata pikendama ei peaks.

Rahustavalt mõjub Saksamaa rahandusminister Wolfgang

Schäuble, kes ei ole ennustanud katastroofi, kui kaubandussuhted Venemaaga täielikult nurjuks.

Ettevaatlikuks ja mõtlikuks teeb, kui sotsiaaldemokraatide liider ja majandusminister Sigmar Gabriel selgelt Venemaad toetavaid avaldusi puistab. Seda viimati paari päeva eest, kui ta kiitis parteikaaslasest välisministri Frank-Walter Steinmeieri NATO-kriitilisi avaldusi.

Nagu majanduses, on ka välispoliitikas märgata Saksamaa valitsuse suhtumises Venemaasse ja Putinisse sügavat lõhet ning Steinmeier püüdis seda spagaati laskudes ületada.

Katse ei andnud soovitud tulemust ja see sundis välisministrit andma rohkeid selgitusi nii koalitsioonipartnerile kui ka avalikkusele.

Välisminister selgitas esmaspäevasel pressikonverentsil, et NATO manöövrite kriitikana tema väljendusi küll interpreteerida ei tule. Objektiivsust mõõdupuuks võttes ei saa temaga siiski nõustuda.

Analüütikud usuvad, et Steinmeier soovib välispoliitilise teemaga madalseisu langenud sotsiaaldemokraatlikule parteile sümpaatiat süstida. Toetab ju sotsiaaldemokraate praegu vaid napilt 20% valijatest.

Täna 75 aastat tagasi algas sõda

Uus kriitikanool saadeti Saksamaa valitsuse poole Bundestagi (Liidupäeva) punasest nurgast, kust varakult esitati küsimus, kuidas kavatseb valitsus tähistada Nõukogude Liidule sõja kuulutamise 75. aastapäeva.

Saanud vastuse, et mälestusüritust korraldada ei kavatseta – maailmasõja alguse 75. aastapäeva tähistati vääriliselt ju 2014. aastal –, käivitus propagandamasin harvakogetavas ulatuses.

Tahetakse unustada, maha vaikida, salata – on märksõnad, mida vasakpartei pillub. Samuti loetletakse, mida kõike tulnuks teha: eriväljapanekud Saksamaa ajaloomuuseumis Berliinis ja sõjaajaloo muuseumis Dresdenis, näitused kunstiesemetest, raamatutest ja muuseumide kollektsioonidest, mille saksa sõdurid NSV Liidust röövisid või hävitasid ning leppimiskontserdid Berliini Filharmoonikutelt Peterburis, Kiievis ja Minskis.

Just praegu, Venemaaga keeruliste suhete ajal olnuksid riigi tasemel mälestusüritused selleks hoovaks, millega uuele külmale sõjale vastukaalu pakkuda saanuks – on vasakpartei poliitik Wolfgang Gehrke veendunud.

Temaga unisoonis kõlab majandusliidrite arvamus, et poliitiliselt pingsatel aegadel on sümboolsetel aktidel oluline tähendus, mis nüüd on kahjuks maha mängitud. See tõestab paraku, et vasakäärmuslikul poliitikal ja ülima kasumi kapitalismil ei ole vahet: üks kuulub teisega kokku.